„Päikese varaait“

Mihhail Prišvin
„Päikese varaait“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Rein Nurkse.
Kaanejoonise valmistanud ja J. Ratšovi motiividel illustreerinud Väino Paris.

Olin nelja-aastane, kui see raamat ilmus. Ise ma veel kirjutada ei osanud ja ema käekirjaga on raamatusse kirjutatud minu nimi. Küllap lugesin seda esimest korda juba mõne aasta pärast. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt sain selle raamatu liiga vara. Igatahes oli Prišvini kaunis muinasjutt minu jaoks liiga kurb ja pärast esmakordset lugemist võtsin selle kätte alles palju hiljem, kuid selle tõelisest ilust ja sisukusest sain aimu alles täiskasvanuna. Lugejamäärangus on kirjas, et teos on mõeldud kooliealiste keskmisele astmele.

Prišvini jaoks „on muinasjutt üldinimliku usu väljendus headuse võidust kurjuse üle.“ Seda usku ilmutab ta nii oma paljudes looduseteemalistes jutukestes ja jutustustes kui ka „Päikese varaaidas“. Muinasjutt-tõsiloo peategelased on kaks last, kes jäid orbudeks, sest nende ema suri haiguse kätte ja isa hukkus sõjas.

Nastja oli armas tüdruk, „nagu kullakarva kanake kõrgeil jalgadel“, Mitraša oli õest kahe aasta võrra noorem, vaid jupike üle kümne aasta, aga tugev ja kangekaelne poiss, keda naljatamisi kutsuti „Mehepoeg-mehike“. Nad pidid hoolt kandma majapidamise, koduloomade ja muidugi ka iseenda eest.

Ühel kevadhommikul läksid lapsed jõhvikale, otsima marjakurukest, millest neile oli rääkinud isa ja kus nad lootsid leida palju ületalve lume all magusaks muutunud jõhvikaid. Kuid Hälbesoos oli teel selle juurde Sõgevete lagelaugas, kus oli hukkunud nii inimesi, kui ka lehmi ja hobuseid.

„Aga vahel juhtub, et üks naisinimene satub marjadele, ja vaadanud ümber, kas keegi ei näe, heidab maha märja soo peale ning aina ahmib ja roomab, ja enam ei märkagi, et tema juurde roomab teine, kes pole ülepea inimese nägugi. Nii nad kohtuvad üksteisega ja – mis muud kui kisklema!

Algul Nastja murdis jõhvi küljest iga marja eraldi, kummardas maani iga punakaunikese auks. Kuid varsti lakkas ühe marja pärast kummardamast, tahtis rohkem saada.“

Raamatuke on sellest, mis lastega soos juhtub, kuidas nad tülitsedes lahku lähevad ja millised ohud neid varitsevad. Appi tuleb võtta leidlikkus ja kangekaelsus. Laste saatusele elab kaasa kogu mets, kõik loomad ning linnud – kes sõbralikult, aga kes tahaks nende käest oma osa krahmata.

Sellele põnevale muinasjutt-tõsiloole on õhukeses köites lisatud kaks saatesõna, millest ühe autor on tollane nõukogude juhtivkirjanik Maksim Gorki ja teise – Mihhail Prišvini elu ja loomingu tutvustuse on kirjutanud tuntud eesti õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo. Viimase sisutihedast tekstist saab teada, kuidas Prišvin on kogu elu otsinud ja lihvinud oskust kirjutada laste jaoks ideaalseid jutustusi.

* Mihhail Prišvin (23. jaan 1873 - 16. jaan 1954) oli vene kirjanik ja väga suur loodusesõber ja -tundja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema raamatut, esmajoones meenuvad jutukogud „Kuldne aas“ ja „Rebase leib“. Siinne G. Vereiski joonistus temast on pärit eestikeelsest „Päikese varaaida“ väljaandest.

Olen Mihhail Prišvinist ja tema imepärasest loomingust kirjutanud varem siin: „Panen suveraamatu tagasi riiulisse“.

Михаил Пришвин „Кладовая солнца. Сказка-быль“ (Детгиз 1948).