22/05/2020

„Stepi päike“


Pjotr Pavlenko
„Stepi päike“

Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Orest Vereiski.
Kaane kujundanud Viktor Karrus.
Tõlkinud Kaarel Puskar.

Aeg läheb kiirelt. See blogi sai eile juba seitsmeaastaseks. Veidi noorem olin siis, kui ilmus raamat, millest seekord kirjutan, kuigi see mulle lapsepõlves erilist muljet ei jätnud.

Aga mu maailma avardas see raamat küll. Sain teada, kes on tšumakk, mis on stepp ja kui suured võivad olla seal laiuvad viljapõllud. Sain teada, et steppidesse saadeti viljakoristustöödele (ja küllap ka külviajaks) tuhandeid inimesi NLiidu kõiksugustest kantidest. Peagi läks lahti uudismaade hõlvamise kampaania, siis sõitsid sinna ka paljud vabatahtlikud, kuid enamasti ei oodanud neid kerge elu.

Pavlenko jutustuses läks steppi viljakoristustöödele autobrigaad. Leseks jäänud Andrei Jemeljanov võttis sinna kaasa oma kümneaastase poja Serjoža. Poiss jälgis autojuhte  terava pilguga ja tundis suurt huvi eesootava vastu. Sageli meenutas ta aga oma varasurnud ema ja kodust elu.

Stepp oli Serjoža jaoks algul väga võõras ja ebameeldiv.

„Pikk loksutamine mööda kuuma steppi oli teda hirmsasti väsitanud. Stepp oli juulikuu keskpäeval talumatult lämmatav, õhk oli palav ja virvendas vastikult ning veel vastikumalt kiunus tsikaadide häältest. Siiamaani tal kumises kõrvus ja oli janu. Stepp temale peaaegu meelde ei jäänud ja praegu ta seda ei kahetsenudki.“

Kui ta vett juua sai ja tutvus samuti kümneaastase kohaliku pioneeri Zina Tšumakovaga, läks tuju paremaks ja eesootav näis jälle põnevana. Tal ei tulnud pettuda.

Põnevaks osutusid nii viljakoristus kombainidega kui ka kohalikud pioneerid, kes sageli õhtuti lõkke ümber kogunesid. Päeval tegid nad tööd, aitasid täiskasvanuid.

Serjoža elas üle kohaliku suure tormi suhhovei, mehistus, kasvas suuremaks ja kui viljakoristamine lõppes, oli ta isegi hämmastunud, et nüüd tuleb koju sõita ja kooli minna.

„Hüvasti, stepp!
Hüvasti, lühikesed ööd uute inimeste hulgas ja pikad-pikad päevad teiste uute inimeste hulgas!
Hüvasti, kombainid!
Hüvasti, orkaanid!
Hüvasti, rohutirtsud!
Kuni uue kohtumiseni!“


Kirjutamismeisterlikkusega see jutustus silma ei paistnud, kuid noil ammustel aegadel peeti seda heaks näiteks sotsialistliku realismi laste- ja noorsookirjandusest.

* Pjotr Pavlenko (29. juuni /11. juuli/ 1899 – 16. juuni 1951) oli vene nõukogude kirjanik ja stsenarist. Neli korda pälvis ta oma teoste eest Stalini preemia (kolm filmistsenaariumit ja romaan „Õnn“, mis tõlgiti kohe n-ö kohustuslikus korras eesti keelde). Lugejate hulgas polnud ta populaarne, kuid  võimulolijatele igati meelepärane. Foto internetist. >>

* Orest Vereiski (7. /20./ juuli 1915 – 2. jaan 1993) oli nõukogude graafik, illustraator ja kunstiõpetaja.

Пётр Павленко „Степное солнце“ (1949).

No comments:

Post a comment