„Aeliita“

Aleksei Tolstoi
„Aeliita“
Raamatust „Insener Garini hüperboloid. Aeliita“.
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
„Aeliita“ on tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Riskides ära pahandada kõik  „Insener Garini hüperboloidi“ austajad pean tunnistama, et minu lemmikjutustuseks selles raamatus oli ja on „Aeliita“. „Insener Garini hüperboloidi“ olin selle raamatu ilmumise ajaks vähemasti osaliselt lugenud mingist lehesabast järjejutuna, aga „Aeliita“ oli mulle uudiseks.

Tegelikult oli see jutustus ilmunud eesti keeles juba varem, 1930. a Looduse kroonise romaani sarjas,  tõlkijaks Alfred Kurlents. Tutvustati seda kui fantastilist romaani, mis on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. „Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gussevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas „Krasjana Nov“.“

Revolutsionäärina toimiv Gussev mind lapsepõlves kuigi palju ei huvitanud. Üldse jäi raamatu propagandistlikkus ja sotsiaalsus mulle kaugeks. Mind paelus armastuslugu – kõhklev insener Loss ja Marsi neiu Aeliita. Muidugi köitis mind võimalus lugeda Marsist, sest kosmonautika algusaastatel oli kõik tähtede ja planeetide kaugete maailmadega seotu meile põnev ja Mars erakordselt oluline unistuste ja juttude teema.

Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ peetakse nõukogude teaduslik-fantastilise kirjanduse esikteoseks ja koos mõni aasta hiljem ilmunud „Insener Garini hüperboloidiga“ alusepanijaks nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale elik ulmekirjandusele.

Olen hoidunud „Aeliita“ ülelugemisest teadlikult, sest pelgan rikkuda oma kunagisi väga häid muljeid sellest teosest. Siiski usun, et see paelub ka nüüdisnoori. Sestap ei hakka ma sisu ümber jutustama – jäägu lugejatele raamatu avastamisrõõm. mis on omamoodi aktuaalne praegu, kui taas kavandatakse lendu Marsile.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.“

Ja tsitaat, mis on kogu elu mu südames helisenud:

„Aeglane sosin kostis ta kõrvu. Loss sulges otsekohe silmad. Uuesti kordus kauge ärev aeglane sosin. Kordus mingi imelik sõna. Loss teritas kõrvu. ja vaikse välguna tungis ta südamest läbi kauge hääl, mis kordas kurvalt ebamaises keeles:
„Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?“
Hääl vaikis. Loss vaatas enese ette heledaks muutunud, pärani avatud silmadega... Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: kus sa oled, kus sa oled, armastus...“

„Aeliita“ ERR-i kuuldemängude arhiivis (1961): http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/aeliita

* Krahv Aleksei Tolstoi (29. dets 1882 /10. jaan 1883/ – 23. veebr 1945) oli vene ja nõukogude kirjanik ning ühiskonnategelane. Põlvnes ta Tolstoide suguvõsast, kuigi tema sünnipära ümbritsesid saladused. Mitut tema olulist teost on korduvalt avaldatud ka eesti keeles, alates lastelooga „Nikita lapsepõlv“ ja lõpetades mahukate ajalooliste romaanidega (triloogia „Kannatuste rada“ ja „Peeter Esimene“). Tema rõõmsameelseim tegelane on aga „Kuldvõtmekese“ Buratino.

<<< Kõrval on enimlevinud foto Aleksei Tolstoist.

Алексей Толстой „Аэлита“ (1922).