"Lõbusad muinasjutud"

Irina Karnauhhova
"Lõbusad muinasjutud"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951.
Tõlkinud Hilda Dresen.
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Kas teate, kes on Aldar-Kosse ja Šigai-bai? Millegipärast jäid need muinasjututegelaste nimed lastele väga hästi meelde - võib-olla oma kõla pärast, aga võib-olla selle tõttu, et nende nimedega tegelased, maailma kavalaim inimene ja Kasahhi steppide kõige ihnsam inimene omavahel usinasti kemplesid. Kaval muidugi võitis.

Kõige rohkem meeldis mulle sellest raamatust vene muinasjutt "Kapsasupp kirvest". Petulugu seegi, möödaminevast sõdurist ja ahnest vanaeidest. Sõdur sai kapsasuppi süüa ja viis ka kirve ära.

Teine sõdurilugu oli ka tore:

SÕDURI MÕISTATUS
(Vene muinasjutt)

Läksid mööda sõdurid, jäid eide juurde puhkama. Eit aga oli ahne ja ihnus. Lundki ei raatsi ta sulle talvel anda. Sõdurid hakkasid paluma talt süüa ja juua, kuid vanaeit keeldus:
"Lapsukesed, millega ma teid siis kostitan? Mul ei ole midagi."
Ahjus, panniga kaetud potis, oli tal aga praetud kukk. Terve maja lõhnab prae järele. Sõdurid said sest asjast kohe aru. Üks neist oli niisugune kaval, väljus õue, kiskus koormal viljavihud laiali, tuli tagasi majja ning ütles:
"Memmeke, ae, memmeke, tule välja ja vaata - loomad söövad sul koormast vilja."
Eit läks õue, aga sõdurid ahju juurde. Võtsid potist kuke, selle asemele aga panid vana viisu.
vanaeit tuli tagasi.
Sõdurid jälle nuruma:
"Anna meile, memmeke, süüa."
"Võtke, lapsukesed, leiba ja kalja, sellest teile piisab."

Ning vanaeidel tuli tahtmine sõdurite, kogemustega inimeste, üle nalja heita. Ta esitas mõistatuse:
"Vaat, lapsukesed, teie olete kogemustega inimesed, olete kõike näinud. Öelge mulle, kas Ahju linnas, Panni agulis, Poti külas elab Kireja Kireja poeg?"
"Ei, memmeke."
"Aga kus ta siis on, lapsukesed?"
"Ta viidi üle Pauna linna."
"Aga kes tema asemel nüüd ülemaks on?"
"Niin Pärna poeg, muidugi."
Naeris vanaeit sõdurite üle, sõdurid aga tema üle, ning nad lahkusid üksteisest.
Vanaeit rõõmustas: "Ennäe, lolle, ei nad tea, et mul on potis praetud kukk." Vaatas ahju - ent kukk oli ära lennanud, tema asemel aga vahib potis vastu viisk.
"Näe, petsid mind, sihukesed kavalpead!"
Seep see on, memmeke, sõdurit sa ninapidi ei vea - ta on kogemustega inimene...

Enamik lõbusate muinasjuttude tegelastest ongi kavalpead ja vembumehed. Eranditult kõik vanaeided on raamatus lobisejad ja ihnutsejad - stereotüüp milline! Aga kogumik tutvustas vene, valgevene, ukraina, läti, kasahhi, kalmõki, gruusia, armeenia, osseedi, aserbaidžaani ja tatari muinasjutte, mida oli kirjanduslikult töödelnud vene kirjanik Irina Karnauhhova.

Illustratsioon ukraina muinasjutule "Pullike".

Illustratsioon ukraina muinasjutule "Grits ja pan".

* Richard Kaljo (15. juuli 1914 – 5. juuli 1978) oli eesti graafik. 1964. aastast Eesti NSV teeneline kunstnik. 1950ndate aastate alguses pühendus ta raamatugraafikale. Kõige laialdasemalt on tema loomingust tuntud illustratsioonid musketäride lugudele: Alexandre Dumas' romaanidele "Kolm musketäri", "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Kümme aastat hiljem" (1957–1960).

* Irina Karnauhhova (7. november 1901 - 13. juuni 1959) oli kirjanik, folklorist ja muinasjutuvestja. Pärit oli ta Kiievist. Aastatel 1926-1932 osales rahvaluule kogumisretkedel Põhja-Venemaal, sellest ajast sai alguse ka tema kirjanikutegevus. Laste jaoks pani ta kirja palju muinasjutte, aga ka näidendeid. 1950ndatel aastatel ilmusid talt lisaks "Lõbusatele munasjuttudele" eesti keelde tõlgituna veel raamatud "Vene vägilased" bõliinade ümberjutustustega ning "Jutustus üksmeelsetest" - lugu sõjaaja lastest. Kõik hästi loetavad ja meeldejäävad.

"Забавные сказки": составила и обработала И. Карнаухова (1947)