"Kevad"

Oskar Luts
"Kevad"
Pildikesi koolipõlvest.
"Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1949.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

                        Oskar Luts
                        "Kevade"
                        I ja II. Pildikesi koolipõlvest.
                        Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
                        Illustreerinud Richard Kaljo.

Oskar Luts
"Kevade"
Pildikesi koolipõlvest I ja II. 13. trükk.
Kirjastus "Perioodika". Tallinn 1982.
Illustreerinud (ja kujundanud) Ülo Sooster.

Jah, "Kevadeid" on mul kolm. Esimene lapsepõlves esialgu peamiselt lustakate piltide vaatamiseks ja siis ka lugemiseks, teine Oskar Lutsu teoste sarjast kooli lugemisvarana ära kulunud ja ümbrispaberita jäänud, kolmas aga ostetud juba täiskasvanuna ilusa ja omapärase kujunduse pärast.

Ilma "Kevadet" lugemata minu kooliajal läbi ei saanud. Raamat lausa kulus pähe, kõik oli meeles, kõigele sai kaasa elatud.

Umbes 1953. a oli Tallinnas mingi Eesti NSV noorsoofestivaliks nimetatud üritus. Võidu väljakul (praegu Vabaduse väljak)toimus suur karnevalirongkäik, kus teiste hulgas olid ka populaarsemad raamatutegelased. Mäletan, et platsi mööda veeres saunalava, millel kõhetu Kiir oma paljast tagumikku naksutas ja mille alumisel astmel istuv Toots talle midagi seletas. Muidugi olid need Ervin Abel ja Jaanus Orgulas draamateatri ülipopulaarsest lavastusest. Julk-Jüri (Aadu Hõimre) oli seal rongkäigus ka ning küllap oligi teisigi "Kevade" tegelasi. need jätsid mulle kustumatu mulje. Hilisemat kultusfilmi polnud "Kevadest" siis veel tehtud.

Hiljuti lugesin ühest blogist arutelu sõna "jeekim" päritolust. Kaheldi, kas see tuli ikka "Kevadest". Minu õpiajal osanuks jeekimitest rääkida iga koolilaps, peaaegu sama soravalt nagu Toots seda tegi.

Küllap ka praegu on võõramaise hallouviini asemel palju vahvam meie oma kodumaiseid tonte meelde tuletada (tsitaat on pärit 1949. a väljaandest):

""Aga varandus, varandus," usutab Imelik; "sa käisid ju praegu varandust otsimas, nagu ütled; kas said kätte?"
"Jaah - kätte! kust sa nii ruttu kätte saad. Seal on nii palju neid jeekimeid juures valvamas, et..."
"Keda, keda - jeekimeid?" küsivad kuulajad uudishimulikult. "Mis asjad need on?"
"Eks te minge vaadake, mis asjad nad on" tähendab Toots saladuslikult, "Mina läksin - pidin leivakotist ilma jääma. Sain teisele veel õigel ajal maakeraga pähe valada, muidu ripub leevakoti küljes nagu ahv, ja ise ikke: vurra-vurra-vurra! ja tot-tot-tot! Mis sa vuristad ja totutad, pime!"
"Pea n'd kinni, räägi selgemalt!" hüüavad kuulajad. "Kes nad on siis niisugused ja mispärast nad leevakotti rebisid? Kas nad kodukäijad olid?""

Eks edasi võib igaüks ise lugeda, sest nood pildikesed koolipõlvest võiksid küll iga kodu raamaturiiulil olla. Siia panen selle jeekimitest pajatava peatüki illustratsioone kolmelt kunstnikult.

Romulus Tiitus (1949):

Richard Kaljo (1954):

Ülo Sooster (1982):