„Musta mantliga mees“

Eduard Vilde
„Musta mantliga mees“
Raamatust „Teosed. Jutustused I“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Kui see raamat ilmus, olin alles koolieelik. Mäletan, et raamatu mustavad pildid, nende hulgas tolle „Musta mantliga mehe“ illustratsioon, mis siingi näha, minus hirmu tekitasid. Hiljem muidugi lugesin seda jutustustekogu palju ja korduvalt, suisa kaaneümbrise ärakulumiseni. Praegusajal on nende, kellele on tuttav väljendiga „mehed mustas“ seostuv, kujutluspilt sootuks erinev kui see, mis kerkis möödunud sajandil lugejate silme ette pealkirja „Musta mantliga mees“ kuuldes. Ilmselgelt on igal sajandil oma  mehed mustas või musta mantliga mehed.

Vist on see jutustus Vilde loomingust üks neist, mida veel praegugi koolis õpitakse, internetis on Miksikeses igatahes ka sisukokkuvõte. Kirjandusloolased väidavad, et „Musta mantliga mees“ on Eduard Vilde esimesi ühiskondlikke vastuolusid käsitlevaid jutustusi. 1882. aasta suvel kirjutas 17aastane noormees krimikallakuga jutustuse „Kurjal teel“. Sellele järgnes aasta pärast „Musta mantliga mees“, mille käsikirja näinud ajalehe Virulane toimetaja Jaak Järv kutsus noore Vilde toimetusse ametisse. Ajakirjanikuna töötas Vilde ligi 20 aastat.

Jutustuse „Musta mantliga mees“ pealkiri meenutas eestlastest lugejatele samuti 1883. a ilmunud Jakob Pärna „Musta kuube“, millega seostus olulise tegelase ilmselt talupoeglik päritolu, aga näiteks kirjandusteadlane Villem Alttoa on rõhutanud, et „Vilde peategelase mantel on hoopis midagi muud kui Pärna must kuub, mis dr. Visnapuule sümboolselt meelde tuletas eesti omarahvuslust. Dr. Medingi mantel Vilde jutustuses on rahvusvaheline romantilise kangelase iseloomulik rõivas, see kuulub orgaaniliselt selle tumeduse ja salapära juurde, millesse jutustuse peategelane on mähitud.“

„Musta mantliga meest“ peetakse esimeseks tõeliseks krimilooks eesti kirjanduses. Ausalt öeldes ei köitnud see mind kooliaja kohustusliku lugemisvarana üldse. Lastekirjandus see igatahes pole ja ilmselt lugesin seda liiga vara, sisust suurt taipamatagi. Praegu üle lugedes ei tundunud see mulle samuti põnevana, kuigi võis ehk eelmise sajandi alguse lugejaid täitsa vapustada seisuslike lahkhelide järsu kujutamise tõttu.

Jätkan Villem Alttoa sõnadega: „Süžee areneb järskude dramaatiliste kokkupõrgeteni, kired on viimseni üles kruvitud ja raske oleks vist kuhjata rohkem konfliktset pinevust suhteliselt lühikese jutustuse sündmustikku. /- - -/ Jutustust „Musta mantliga mees“ iseloomustab sirgjooneline aadlivastane tendents. Krahv Palmer on mõrvar, ta naaber taluneidude au pilaja. Aga samuti oli noorel kirjanikul mahti heita põgus pilk külakehviku viletsasse sauna.“ (Tsitaatide allikas: „Eesti kirjanduse ajalugu III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani“, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 183.)

Jutustuse meeldejääv ja üsna (krimi)stiilipuhas algus:

„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“
Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees.
„Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.
Krahvi näost oli viimane kui veretilk kadunud, tardunud pilgul, nagu näeks vaimu, vahtis ta musta mantliga mehe otsa.
„Ma nägin,“ kõneles võõras külma rahuga, „kuidas teie ta kitsalt sillalt kärestikku tõukasite.““

Kes tegelaste edasist käekäiku teada tahab, võtku Vilde tekst raamatust või internetist ette ja lugegu. See pole keeruline lugemine ega ka eriline meistriteos, aga annab kunagistest oludest ja suhetest üsna omamoodi pildi.