"Kirjad Sõgedate külast"

Juhan Smuul
"Kirjad Sõgedate külast"
Eesti Riiklik Kirjastus, 1955.
Kaanekujundus Villu Toots
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Panin siia küll 1955. a väljaande kaanepildi, aga seda raamatut mul vist enam alles ei ole. Esikaas, mille siia internetist võtsin, on hästi meeles ja seegi, et lisaks lugemisele ka illustratsioone huviga vaatasin, teadmata tollal ju eriti midagi kalurite elust. Hiljem koolis rõhutati, et selles raamatus on kolhoosielu eetilisi probleeme tõstatavad jutustused Muhumaa Koguva küla ainetel.

Muhumaale sain alles hulk aastaid hiljem, juba pärast ülikoolis esimese kursuse lõpetamist, aga siis nägin oma silmaga ka Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi nende Koguva kodutalus ära, kui käisime neid kutsumas ehitusmaleva Muhu rühma lõkkeõhtule. See meeleolukas kohtumine pole aga siinse postituse teema.

Vist andsin 1955. a väljaande kellelegi, kui 1972. a ilmus mahukam proosakogumik "Hea meremeeste Hoidja", mille oli kujundanud ja illustreerinud Ilmar Torn. Ju nägi statuut ette, et kauase kirjanike liidu esimehe valitud teoste kogu pidi illustreerima kauane kunstnike liidu esimees. Ilmar Torni illustratsiooninäited on siingi, aga need ei olnud mu meelest nii head kui Richard Kaljo omad.

"Kirjad Sõgedate külast" meeldisid mulle väga, sest neis olukirjeldustes avanes hoopis teistsugune maailm kui see, millega linnatüdrukuna olin kokku puutunud. Merelõhnaline, kadakaloomuline, aga ka väga unistuslik.

Küllap teab praegunegi külarahvas, kellest ja millest neis 1951.-1955. a kirjutatud kirjades juttu oli ja missugused olid need raamatus nii värvikalt kirjeldatud tüübid elus tegelikult, need "sõgedad, kes on ammu oma nimest pikemad".

Ma ei saa öelda, et lapsena lugedes kõik kirjad võrdselt huvitavatena tundusid, aga Smuulile omaseid lopsakaid ütlemisi oli neis küllaga. Nagu ka võrdlusi ja mõtisklusi. Need elupildid köitsid mind vägagi.

"Kui me ütleme inimeste kohta "ilus", "pimestavalt ilus", "hingematvalt ilus", siis haarab see omadussõna kõigest kõike ainult välist külge. Rahvalik "kena" on oma tähenduselt, haardelt palju mitmekülgsem. Kena - see pole pimestavalt ega hingematvalt ilus, seda ei öelda inimese kohta kunagi esimesel minutil, vaid siis, kui tunneme teist juba pika päeva, oleme näinud, kuidas esimesel hetkel mittemidagiütlevad silmad naeravad, säravad, noorenevad või muutuvad kurbuses tuhmideks; kui teame, et inimene suhtub inimlikult teise inimesse; kui kuuleme temast palju näiliselt väikest, aga tegelikult olulist."

Selle mõttekäigu toel võiks öelda, et Sõgedate külas oli palju keni inimesi.

Kõige rohkem meeldis mulle kolmas kiri "Õhtu Nekrassoviga", selle sügavale tungiv nukrus, mis pani mind Nekrassovi luulet väga tähelepanelikult lugema. Selle kirja lõpus olevat arutlust luule ühiskondlikust funktsioonist mõistsin alles palju hiljem.

Ma ei hakka siin meenutama kõiki kaheksat kirja. Ehk küll kõigi tollaste normide kohaselt sisult sotsialistlikud ja vormilt nõukogulikud, on need tundelised, kohati lausa karikatuursusesse kalduvad, siis jälle südamlikud ja rannarahvale omaselt veidi karedalt soojad kirjapanekud. Ja sugugi mitte halb raamat.

"See, aparaadiga. Küsib - mis te mõtlesite, kui merel olite.  Loll! Küsib - mis te tundsite. Loll! Rääkis mingisugustest kangelastest. Tea, keda ta otsis..."

"Kirjad Sõgedate külast" järgi tehti 1966. a ka Tallinnfilmi mängufilm, milles mängisid Kaarel Karm, Ilmar Tammur, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Olev Eskola jpt. ERR-i arhiivist aga võib leida kuuldemängu "Kirjad Sõgedate külast" kaks osa. Võtke Google abiks!