„Minu esimesed „triibulised““

Eduard Vilde
„Minu esimesed „triibulised““
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Richard Kaljo.

On lausa imekspandav, et ma sellest õhukesest raamatukesest siin põhiliselt mu lapsepõlveraamatutest pajatavas blogis varem kirjutanud pole. Loetud sai seda põhjalikult ja palju. Kindla peale oli see esimesi Eduard Vilde jutustusi, mida ma lapsena lugesin. Ka koolis tuli see üksipulgi „läbi töötada“ – ikka õpetaja selgitustega ees ja väikesed õppurid oma arutlustega järel.

Ajalehes „Uudised“ 1904. a. esmakordselt trükitud „Minu esimesi „triibulisi““ on välja antud palju-palju kordi, aga ma ei teagi, kas ka praegusaja lapsed seda innuga loevad. Kohustuslik kirjandus see ka vaevalt enam on. Pigem pahandavad nüüdislugejad, et laste ihunuhtlust selles raamatukeses otsesõnu maha ei tehta, vaid et kirjanik selle kulul oma mälestustest tagasivaateliselt kirjutades lausa nalja oskab teha. Kuid küllap leebume me kõik oma lapsepõlveseiklustele tagasi vaadates, kui juba elu teisele poolele lähenemas oleme või seal usinasti askeldame – ega Vildegi polnud erand.

Seda raamatukest, mille kaanepildi internetist laenasin, pole mul enam alles. Sestap ei saa ma siia panna ka Richard Kaljo meeldesööbinud illustratsioonide näidet. Siinne pilt on hoopiski Alo Hoidre joonistatud ja ilmunud koos jutukesega Eduard Vilde „Teoste“ väljaande „Jutustuste“ III köites 1953. a. Nüüd seda jutukogu lapates olin suisa üllatunud, sest ei mäletanudki enam, kui lühike lugu „Minu esimesed „triibulised““ on: ainult kaheksa lehekülge, pigem veste kui jutustus, aga kui piltlik ja põnev ning kui hea lopsaka keelekasutusega kirjutatud.

Igati nauditav lugu, milles lugeja silme ette kerkib seitsmeaastane Eedi, kes teenijatemajast ülendatakse parunipoja mänguseltsiliseks, selle puhul korralikult puhtaks pestakse ja juukseidki tavalisest hoolikamalt soetakse. Eedile öeldakse, et ta uhkelt rõivastatud parunipojale liiga ei tohi teha ja peab kõiges talle sõnakuulelik kaaslane olema. Aga nagu poisid ikka, tahab ka parunipoeg teha lastele kõvasti keelatud tegu – minna tiigi äärde ja tiigi peale.

Nii nad siis seilasidki, üks uksel, teine tõrrekaanel. Meresõda arenes veepritsimisest käsitsikähmluseks ja kindel pind poiste jalge alt kadus.

„Minu päästetöö läks õnnelikult korda. Varsti seisis väike saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii „kurva kujuga rüütlit“ nägin elus esimest korda.  See mehike, kes seal kössis ja lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast väljatõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat.“

Ja siis pani noorhärra oma Jeeriku pasuna hüüdma...

Ning kui noorhärrat mõisas ootas ees poputamine ja tohterdamine, siis aidamehe poja jaoks toodi kohale „kohutav vitsakimp“ ja seekord pidi tema kisa mõisamajasse kuulda olema...

Mnjah, mis sa kostad, karistus oli karm. Aga kui ihunuhtlus ja vitsakimbud täielikult ajakohatuks tunnistatud ja põlatud on, siis kuidas saavad karistada tänapäeva poisid, kui nad keelatud tiikidele oma uudishimust ja seiklussoovist ajendatuna hulljulgeid koerustükke tegema lähevad? Või ei lähegi, vaid on sukeldunud e-maailma?