„Suvi“

Oskar Luts
„Suvi“
I ja II. Pildikesi noorpõlvest
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Kujundanud Jaan Jensen.

„Suvi“ saab tänavu saja-aastaseks. Nagu Eesti Vabariikki.

„Suvi“ I jõudis lugeja kätte 1918. aasta lõpul ja aasta pärast järgnes sellele „Suvi“ II. Nagu Eesti populaarsemaid raamatuid „Kevade“ on ka „Suvi“ rahva lemmik läbi paljude aastate. Eelkõige raamatuna, aga ka filmina.

Pole mingit vajadust hakata „Suve“ ümber jutustama. Olgu igal selle blogi lugejal oma „Suve“-mälestus. oma kujutlus tegelastest, võib-olla täiesti isiklik, iseenda mõttevälgatustele toetuv, võib-olla raamatu illustratsioonidel põhinev, võib-olla filmilik. Me ju armastame neid tegelasi, sest neis on justkui midagi meie sügavamast olemusest.

Õhtulehest sattusin lugema mälestusi, kuidas Lutsul tulid „Suve“ kirjutades tegelased silme ette, ta ajas nendega juttu ja naeris. Kui vaja – nuttis. Kirjutama tõusid ta kolme-nelja ajal hommikul, istus laua taha, võttis pliiatsi või bambusest pliiatsipikendaja otsa surutud pliiatsijupi kätte ja kirjutas. Mis sellest pliiatsijupist paberile sündis, seda oleme enamasti kõik lugenud.

Paar tekstinäidet:

„ „Sind teretan ma, kodumaa päike!“ ütleb ta. „Siin, kodumaal, paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!“
Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema, sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.“

„Ajad muutuvad. Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad.“