Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal. I

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.