„Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Friedrich Reinhold Kreutzwald
„Eesti rahva ennemuistsed jutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Günther Reindorff.
Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Immanuel Pau.

Minu lapsepõlve ja ka hilisema elu üks olulisemaid raamatuid. Siinne meenutus on aga pärit ajast, mil koostasin Õpetajate Lehte (nr. 16, 17. aprill 2003, lk 13) lehekülge „Iga eestlase lapsepõlve muinasjutumaailm“. Lehekülje ajendiks sai tõik, et 6. märtsist 2003 6. jaanuarini 2004 oli Eesti Rahvusraamatukogus Kreutzwaldi aasta raames avatud näitus „F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud““.

Kreutzwaldi muinasjutud valmisid 1850.–1860. aastatel. 1860. a ilmus Tallinnas Lindforsi pärijate trükikoja väljaandel „Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud…“ esimene vihk.

„Ennemuistsete juttude“ illustreerijana on eesti raamatukujunduse ajalukku läinud Günther Reindorff (1889–1974), kes illustratsioonide, initsiaalide, päis- ja lõppvinjettide ning kaane ja esilehe kujunduse kallal töötas aastatel 1945–1948. Esmakordselt ilmus muinasjutukogu Reindorffi illustratsioonidega 1951. a. See ongi mu lapsepõlve uhke raamat, mille kaanepilt ja illustratsioonid siin näha on.

Õpetajate Lehes kirjutasid ennemuistsetest juttudest siis Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialist Tiina Ritson, tollase näituse korraldaja Signe Suursöödi, minu kolleeg ajakirjanik Karl Kello ja mina. Panen oma toonase mõttekillu nüüd tervikuna siia:

IGATSUSED JA NUKRUS

Esimeses klassis viis õpetaja meid Estoniasse balletti vaatama. See oli mu esimene teatrielamus üldse. Tantsiti „Kullaketrajaid“. Mäletan imelist, tõepoolest kuldset muljet.
 
„Kullaketrajaid“ ma teadsin, sest kaks aastat varem oli ilmunud ilus suur raamat „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. See köide oli meil kodus ja kullaketrajate-lugu oli seal esimene. Olin seda juba ise lugenud.
 
Seda pidulikult kaunist raamatut tuli hästi hoida. Tuhka-Triinu loo alguse suure tähe olen siiski tol ammusel ajal veelgi uhkemaks teinud: värvinud roosa pliiatsiga ära selle sisse joonistatud ballikingad. Ühel teisel pildil olen tuleleeke apelsinivärviliseks kohendanud. Muidu on raamat senini päris hästi säilinud, kuigi juba rohkem kui pool sajandit vana ja üle elanud ka minu poja muinasjutulugemised. Kui minule meeldis rohkem „Tuhka-Triinu“ haldjapilt, siis tema lemmikuks oli „Kivialuste ristitütre“ loo määratu madu, kes tõlla hobustega tükkis alla neelas, nagu oleksid need pisikesed hiirepojad olnud. Tõele au andes on üht või teist pilti paljude hulgast väga raske esile tõsta – need kõik on haruldased.
 
Olen täiesti nõus Enn Vetemaaga, kes paar aastat tagasi Maalehes kirjutas: „Nooruses imetlesin ma Günther Reindorffi muinasjutuillustratsioone. Need tekitasid kummalisi igatsusi ja täiesti ootamatult ka seletamatut nukrust. Sellist filigraanset poeetilist realismi peeti vahepeal maitselageduse tipuks – mõni iga-hinna-eest-avangardist peab ehk praegugi –, kuid mul on alati kahju olnud, et vanameistril järelkäijaid, oma koolkonda pole.“

Too pidulik ja imeline väljaanne on kindlasti üks eelmise sajandi väärtuslikumaid raamatuid üldse. Paatoslik sõna „kodumaa-armastus“ mõjus minu põlvkonnale hästi lihtsalt – just selle ilusa paksu köite kaudu. Need jutud olid peaaegu peas, vähemalt kõik olulisemad tegevusliinid. Ja tänu piltidele uskusime ka, et siin Eestimaal lisaks meile veel igasuguseid imeelukaid ja -olendeid elab. Enamasti heatahtlikke.

Praeguste laste elus pole vist „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ üldse nii olulisel kohal, nagu oli meil – nende maailm algab võõramaiste Miki-Hiire ja Barbiega. Võib-olla just sellepärast ei mõista nad sirgudes eriti hästi, mida imelist on küll siinses karmis maas, kus valgust kipub liiga vähe ja jahedust liiga palju olema. Kreutzwald ja Reindorff koos tuletavad meile iga kord, kui nende ühisraamatu avame, meelde, et tegelikult elame ju lapsepõlvest alates muinasjutumaal, ainult ei mäleta seda alati.

* * *

Tänavu ilmus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ taas, kaanepildiks seekord Põhja konn. Küll tahaks loota, et see raamat praegustele lastele nende elus sama tähtsaks saab, nagu oli minu põlvkonnale, aga ka neile, kes olid enne meid, ja neile, kes sirgusid suureks pärast meid.

Ja kuigi tolles vanas leheloos „Tuhka-Triinu“ haldjapilti kiitsin, on vist minu tuju aegade jooksul kõige rohkem tõstnud muhenaljakas „Paristaja-poja“ illustratsioon, millel kurat end pilve piirini venitanud on, et Paristaja-poeg Kõue-taadi pilli näpata saaks.

„Ja kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa...“