„Suur onu ja väike vennapoeg“

August Jakobson
„Suur onu ja väike vennapoeg“
Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).

Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni „Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust iga pere lugemislauale.

Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.

Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.

Ja veel:
„Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast,  kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele.
Perepoeg naeris ja hüüdis:
„Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“
„Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“

Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.