„Karmil kevadel“

Vladimir Beekman
„Karmil kevadel“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Üks oma aja tõsisemaid ja paremaid poisteraamatuid.  Selle sissejuhatuses ütles Beekman, et juttu tuleb üheksasaja päeva pikkuse Leningradi blokaadi ajal lastekodudes kasvanud lastest, „teiste hulgas oli seal ka Eestist evakueerunud lapsi, kes tegid koos täiskasvanutega läbi kõik blokaadiaja rasked katsumused. /…/… ühest niisugusest piiramisrõngasse jäänud lastekodust ja tema kasvandike elust. Karmil 1942. aasta kevadel on toimunud kõik see, millest siin jutustatakse.“

Ma ei tea, kui üks ühele kirjutas Vladimir Beekman selles raamatus oma lapsepõlvest: kas tema on Aleks, kes raamatu alguses oli elanud lastekodus juba kolm päeva, või on Aleks koondkuju Leningradis evakuatsioonis kohatud eesti lastest.  Praegu mäletatakse Beekmanit lastekirjanduses rohkem kui Astrid Lindgreni teoste maaletoojat ja tõlkijat, samuti on paljudel meeles tema Aatomiku-lood. Rängad sõjateemalised „Karmil kevadel“ ja selle järg „Pea püsti, poisid!“ (1961) nüüdisnoorte lugemislauale naljalt ei sattu.

Tegelikult on see huvitav lugemine poiste vintsutustest, sellest alailma inimeludele suuna andnud tõest, mille vana-aja targad sõnastasid „läbi raskuste tähtede poole“, ja just nimelt läbi raskuste enamasti inimlikuks inimeseks kujunemisest.

Aleksi sõpradeks saavad lastekodus Griša, Vaska-Kass, ingerlane Viktor jt.  Suureks kuriteoks peavad lastekodupoisid teiste tagant varastamist, eriti aga leiva vargust, mis nii mõnelegi võis elu maksta.

„Avasilmi lamas ta voodis, kuulas uinunud Vasja ühtlast hingamist ja mõtles kõige kuuldu üle järele. Ta oli seni kujutlenud lastekodu vanade raamatute järgi mingi ulakate pesana, kus aina kakeldakse ja varastatakse – mingi alaealiste kurjategijate kolooniana. Nüüd veendus ta üha enam selles, et see pole nii. Tõsi küll, eks siin ole üht-teist tema jaoks harjumatut ja esimesel pilgul võõrastamapanevat. Aga loodetavasti pole tal poiste poolt midagi halba karta.
 
Pealegi tundus talle, nagu oleks ta täna vaikides vastu võetud „oma poiste“ hulka.“

Aga nii lihtsalt siiski ei lähe. Ka pärast seda n-ö omakstunnistamist jätkuvad poiste katsumused läbisegi sõjaaja „vallatustega“, milleks on lõketes lõhkev laskemoon, ohtlike putkede söömine kõhutäiteks, vaenlase tulekorrigeerijate püüdmine, mitmesugused kaklused ja palju muud, mis sageli toovad loodetud rõõmu asemel kaotusevalu.

„Toas jäi hiirvaikseks. Siis langesid joonistused Vasja käest üksteise järel Vadimi tühjale voodile. Nad sahisesid kuivalt ja kuidagi kurvalt nagu sügisesed puulehed. Aleks langetas pilgu. Kõige peale oli poolviltu jäänud pilt põleva tänava ja kahe väikese troostitu kujuga…“

Lastekodu evakueeritakse Volgamaile. Aga sellest kirjutas Beekman juba „Karmil kevadel“ järjes, mida kunagi lähitulevikus meenutan.

* Vladimir Beekman (23. august 1929 – 3. oktoober 2009) oli eesti kirjanik, tõlkija, luuletaja ja stsenarist. Foto: EKBL 1975.