"Lapsed ja loomad"

Olga Perovskaja
"Lapsed ja loomad"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Peep Lepik.
Illustreerinud Asta Vender.

See kooliealiste nooremale astmele mõeldud raamat sisaldab jutustusi "Diana ja Tomtšik", "Miška", "Määra ja Kulla", "Vaska", "Kekats" ja "Kimmel" ehk lugusid hundikutsikatest, maralist, hobueeslist ja tema varsast, tiigripojast, rebasepojast ning hobusest.

Kõik need lood on autor ise koos oma nelja õega metsateadlase perekonnas üles kasvades läbi elanud, kõiki neid loomi sõbraks pidanud ja seetõttu on raamat kirjutatud suure soojuse ja kaasaelamisega tegelaste suhtes. Seetõttu sai Perovskaja esimene raamat (1925) ka tema kõige tuntumaks raamatuks. Need jutustused lapsepõlvest on ta pühendanud oma vanematele.

Hundipojad Diana ja Tomtšik said elupaiga Alma-Atas väikese maja suures aias. "Aed meenutas kutsikatele metsa. Käik tuli kohe rühikam välja, loomad muutusid julgemaks ja hüppasid põõsaste vahel. Siis sibasid lagendikule, hakkasid mängima ja kadusid jälle aiasügavusse. Nad nuusutasid üle iga põõsa, tutvusid iga puuga. Kui isu mängimisest täis sai, kerisid nad kirsipuude tihnikusse magama. Jätsin nad sinna. Sellesse võssa tõin ma neile lõuna. Kuid seal, kuhu nad magama jäid, oli tühi maa. Hakkasin neid kutsuma. Hüüdsin kaua ja vaatasin ühtelugu aianurkadesse - kas ei tule juba? /- - -/ 

Tundsin rahutust. Ja äkki näen, et otse minu käe juures vahivad põõsastest välja kaks pisikest koonu!... Juba ammu olid nad vargsi ligi hiilinud ja vaatasid, mis ma teen. Küllap nad mõtlesid: "Vaat kus kurt teder, oma nina alla ei kuule mõhkugi." Aga kuidas sa neid kuuled, kui nad ise on niisugused kohmakad trullad, aga astuvad liblikastki vaiksemalt!"

Maral Miška kõige ebameeldivam harjumus oli närida kõike, mis silma hakkas. "Lõpuks kaotati igasugune lootus. Siis märkas ema, et Miška suunurgast ripub välja midagi räbala taolist. Ta astus looma juurde, võttis räbalast kinni ja sikutas. Tõmbas seda peaaegu veerand arssinat välja. See oligi võtmerihm. Poole oli Miška juba nahka pannud, muidugi ühes rihmaga ka võtme. /- - -/  Kõik arvasid, et Miška jääb niisugusest halvastiseeditavast toidust haigeks, kuid tema ei liigutanud kõrvagi. Võti meeldis talle nähtavasti hästi ja ta jätkas samas vaimus."

Vaska aga korraldas sageli korralagedusi. "Lendasime trobikonnas söögituppa ja kangestusime: pidulaual, otse meie magusa piruka kohal, kössitas hirmust roheline külaline. Ta jõllitas õudusega põrandale, justkui läheneks sealt tulivihane mammut. Põrandal aga istus ainult Vaska ja turritas lõbusalt vurre."

"Meil kasvasid mets- ja koduloomad, kuid ühtegi neist polnud vaja nii valvata kui Kimlit.
Kimli seesuguse näotu käitumise pärast tekkis Natašal lasteaias oma kasvatajaga arusaamatus. Nad ei leidnud kuidagi ühist keelt.
"Missuguseid loomi kutsutakse metsloomadeks, missuguseid koduloomadeks," küsiti Natašalt.
"Need, kes kodus elavad, need on koduloomad, aga kes ära jooksevad, need on metsloomad!"
"No nimeta mõni metsloom."
"Hobune," vastas Nataša mõtlematult ja selgitas: "Meie Kimmel jookseb kogu aeg kodust ära."
"No aga kes siis on koduloomad?"
"Koduloomad? Rebane, hunt. Need ei jookse kuhugi. Ainult tikuvad kangesti keldrisse ja kanalasse.""

* Olga Perovskaja (9. apr /27. märts/ 1902 - 18. sept 1961)  oli vene nõukogude lastekirjanik. "Lapsed ja loomad" oli tema esimene raamat, sellele järgnesid veel mitu lasteraamatut. 1950ndatel aastate alguses mõisteti Perovskaja kümneks aastaks asumisele, 1950ndate aastate lõpus rehabiliteeriti. Aastail 1940-1955 olid tema teosed keelu all, neid ei tohtinud lugeda ega levitada, juba trükitud tiraažid hävitati ja uusi ei avaldatud. Pärast rehabiliteerimist kirjutas raskesti haige Perovskaja veel mõned lasteraamatud.

Ольга Перовская "Ребята и зверята", М.-Л., 1925.