"Kuidas ma iseseisev olin"

Juri Sotnik
"Kuidas ma iseseisev olin"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Tõlkinud Aleksander Ristkok.
Illustreerinud Asta Vender.

Nalja kui palju. Hoogne ja lõbus raamat, mida oli hea lugeda ja mis, kui mitte laginal naerma, siis vähemasti muigama pani. Seda väites pole ma mingi erand.

Raamatu avasõnas kirjutas tuntud kirjanik Lev Kassil, et kui kusagil lastega vesteldes "nimetada Sotniku nime, plaksutavad kõik rõõmsalt ja valjusti käsi ning hüppavad kohtadel püsti, et paremini näha juba ammu kõikidele armsaks saanud kirjanikku. Ja tõsi, vähe on meie kirjanike seas neid, kes oskavad esile kutsuda nii südamlikku naeru, sellist rõõmuküllast elevust, kui seda teeb Sotnik. Seda saavutab ta oma sügavamõttelise lihtsuse, laste tegevuse suurepärase tundmise ja lõbusate väljamõeldistega, mis on lastele nii arusaadavad, kuna sarnanevad nende endi kõikvõimalike ettevõtete ja tempudega."

Raamatus ilmunud jutustuste loetelu annab märku, kui mitmekülgne oli tollaste noorukite elu. Mõned lood on pioneeridest, mõned mitte, aga see organisatsiooniline kuuluvus polnud Sotniku jaoks kõige tähtsam. Olulisem oli laste loovus ja osavus, seiklushimu ja otsinguterõõm. Niisiis: "Kinokroonika", "Kuidas ma iseseisev olin", "Kuked", "Feodaal Dimka", "Dresseerijad", "Uurijad", "Närvideta inimene", "Vovka Grušini "Archimedes"", "Valge rott", "Raika "vangid"", "Ennenägematu lind", "Kaluuga-Marss", "Liiv", "Ujumise õpetaja", "Krokodillipoeg", "Sabake", "Rästik".

Ja veel nähtub neist jutustustest see, et "häid, elu mõistvaid, laste kasulikesse ettevõtetesse tähelepanuga suhtuvaid, abivalmis inimesi on kaugelt rohkem kui argu enesearmastajaid ning et viimasedki pole alati lootusetud, vaid on suures enamuses parandatavad" (Lev Kassil).

Loos "Kinokroonika" tahtis peategelane filmida kaklust. Kui film valmis sai, siis: "vaatajad lausa ulgusid vaimustusest, mina aga närisin meelepahaga huuli. See polnud kinokroonika, vaid üks suur arusaamatus. Kaklusest osavõtjad vahtisid alatasa objektiivi sisse, naeratasid ja puudutasid üksteist rusikatega nii õrnalt, justkui oleksid neil käte asemel mingiugused vetikad. Üksnes Oska Drobilkinil oli elajalik ilme ja ta töötas rusikatega väga energiliselt, kuid peksis nendega vaid õhku enda ees."

Jutukogu nimiloos "Kuidas ma iseseisev olin" toovad noored "näitlejad" proovi ajaks peategelase koju soku, kes seal suure segaduse korraldab. "Sokk tuli mulle järele. Hüppasin aknalauale püsti. Sokk tuli päris aknalaua juurde ja hakkas pead raputades ja oma kohutava silmaga mulle otsa vaadates kähedalt mökitama. Ning nüüd unustasin ma oma iseseisvuse lõplikult. Nihutasin end aknalaua välimisele servale istuma, lasksin jalad rippu, tõstsin näo taeva poole ja kukkusin nii ulguma, et kaikus kogu õu, kuhu oli juba õige palju rahvast kogunenud. Kuid minu ulgumine ei kestnud kaua. Varsti vapustas mind veelgi suurem hirm nii rängalt, et ma lausa hääle kaotasin. Õue tulid isa ja ema..."

See on taas üks neid lahedaid raamatuid, mille lugemine võib ka täiskasvanud lugeja tuju tunduvalt parandada, sest selles on nii palju ehmatusi ja jahmatusi, mis teismeliste elus ette tulevad ja mõnigi kord halenaljakad on.

* Juri Sotnik (14. juuni 1914 - 3. dets 1997) oli vene nõukogude kirjanik, kes kirjutas hulga köitvaid jutustusi laste ja noorukite elust. Neist mõne ainetel on tehtud ka filme.

Юрий Сотник "Рассказы" (1958).