"Luuletusi proosas"

Ivan Turgenev
"Luuletusi proosas"
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1972.
Tõlkinud Johannes Aavik.
Kunstliselt kujundanud Marje Üksine.

Mõnele meeldivad isad, mõnele pojad. Täna on 195. sünniaastapäev kirjanikul, kes ühendas nad oma tuntud romaanis "Isad ja pojad", aga kes lisaks sellele mitme põlvkonna koolikohustuslikule lugemisele on kirjutanud veel palju suurepäraseid romaane ja jutustusi.

Tüdrukupõlves nautisin Ivan Turgenevi loomingut väga: ülikurva mulje jättis südamlik koeralugu "Mumuu", veidi hiljem haaras mind tema paks "Valitud jutustusi" ("Asja", "Esimene armastus", "Kevadveed"...), seejärel tulid vaieldamatu lemmikuna "Eelõhtu" ja mõneti ka "Aadlipesa" (neist olen mõni aasta tagasi kirjutanud oma teises blogis pealkirja all: "Naised, kes armastasid").

Raamatuke, millest ma siinkohal veidi laupäevalugemist pakun, oli neist kõige hilisem, lugesin seda siis, kui ülikooli lõpetasin, ja sisaldab 11 pisipala, mida autor ise oma proosaluuletusteks nimetas. Need on põnevas tõlkes, mille tegi meie keeleuuendaja Johannes Aavik.

Kui need mõttetihedad lühitekstid teile meeldivad ja te vene keelt valdate, siis soovitan internetist teisigi Ivan Turgenevi proosaluuletusi otsida - saate originaalis meeldiva lugemiselamuse. Kuid pidage seejuures meeles Turgenevi sõnu oma proosaluuletuste lugejale:
"Добрый мой читатель, не пробегай этих стихотворений сподряд: тебе, вероятно, скучно станет – и книга вывалится у тебя из рук. Но читай их враздробь: сегодня одно, завтра другое, – и которое-нибудь из них, может быть, заронит тебе что-нибудь в душу." Et siis mitte lugeda järjest, igavust tundes, vaid juhuslikult, ühel päeval üht, teisel päeval teist, et midagi hinge jääks.

VÕÕRASPIDU YLIMA OLENDI JUURES
Ykskord Ylim Olend otsustas teha võõraspeo oma asuurseis saalides.
Kõik voorused oli ta kylaliseks kutsund. Ainult voorused... mehi ta ei olnud kutsund... ainult daame.
Neid oli kogunend ysna rohkesti - suuri ja väikseid. Väiksed voorused olid meeldivamad ja armsamad suurtest ja keskustelid viisakalt eneste keskel, nagu see sobib läheseile sugulasile ja tuttavaile.
Sääl märkas Ylim Olend korraga kaht ilusat daami, kes ei nägind sugugi mitte tuttavad olevat yksteisega.
Piduperemees võttis yhel neist mõlemaist daamidest käest kinni ja viis ta teise juure.
"Heategevus!" ytles ta, osutades esimest.
"Tänulikkus!" lisas ta, näidates teise pääle.
Mõlemad voorused imestasid ytlematult, sest sestsaati kui maailm seisab - ja ta on juba kaua seisnud - kohtasid nad esimest korda.

VANAMEES
On saabund synged, rasked päevad...
Omad haigused, armaste inimeste hädad, vanaduse kylm ja pimedus. Kõik, mida armastasid, mida kogu hingega harrastasid, närtsib ja hävib. Allamäge on tee hakand minema.
Aga mis teha? Kurvastada? Hädaldada? Sellega sa ei aita ei ennast ega teisi...
Kõduneval, kängu jäänud puul on lehti vähem ja hõredamalt - aga nende rohelus on sama.
Tõmbu ka sina kokku, vaju iseenesesse, oma mälestussi, ja sääl, päris sygaval, ysna koondund hinge põhjas su endine, ainult sinule kättesaadav elu lööb su ees särama oma lõhnavas, yha alles värskes roheluses ja kevadhelluses ning - jõus!
Aga ole ettevaatlik... ära vaata kaugemale ettepoole, vaene vanamees!

* Ivan Turgenev (/28. okt/ 9. nov 1818 - 3. sept 1883) oli vene kirjanik. Siinse portree temast on maalinud Vassili Perov 1872. a ja see on tallel Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis.

Иван Тургенев "Стихотворения в прозе".

"Õhtud külas Dikanka lähedal"

N. V. Gogol
"Õhtud külas Dikanka lähedal"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952.
Tõlkinud F. Kõlli ja P. Viiding.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Olen selle raamatu pikkade aastate jooksul nii ära lugenud, et ümbrispaber narmendab. Pole ka ime, sest need lood meeldisid mulle väga - neis oli midagi tabamatut, võõras maa, võõrad inimesed, aga tohutu hoog ja elujõud, muinasjutulisus läbi põimunud igapäevasega, rõõm kurbusega.

Kui praegu selle köite sissejuhatust vaatan, siis hakkab silma "realistliku kujutamise meisterlikkuse" rõhutamine, aga minu jaoks oli "Õhtud külas Dikanka lähedal" puhtakujuline voolav ja voogav romantika.

Rohkem kui tujuküllane "Sorotšintsõ laat" oma laadamelu, pentsikute kuradilugudega ja noorte armastajatega, külapoiste seiklustega ja kauni Paraska tantsusammudega, rohkem kui "Jaaniõhtu" oma seninähtamatute lilledega, rohkem kui mis tahes teine lugu, köitis mind "Maiöö ehk uppunu", Hanna ja Levko lugu, oma imepärase õrnusega:

"...uks avanes kriuksudes ja seitsmeteistkümnenda kevade lävel seisev tütarlaps, looritud hämarikku, aralt ringi vaadates ja ukse puust käepidet peost laskmata, astus üle läve. Selged silmad hiilgasid poolhämarikus lahkesti otsekui taevatähekesed, punane korall kaelakee helkis ja poisi kotkasilmade eest ei võinud varjule jääda isegi puna, mis häbelikult ta põsil põlema lõi."

Ja siis veel noor panitar igaöistel nõia otsingutel, taustaks imelised kirjeldused Ukraina öödest. Ja lustlikud poistemängud, ebausk segamini tõelisusega - raske on seda kaunist lugu panna sõnadesse, selle õrnust ja jõudu. 1950. aastatel oli sellest loost ka film tehtud, mis mind samuti köitis ja loetu mõju veelgi süvendas. Hiljem olen valgevene, vene jt rahvaste kirjandusest veel uppunud neidude lugusid lugenud, aga nii haaravat nagu Gogoli oma nende hulgas teist pole.

Hoopis muid tundeid, lustimeelt täis oli lugu sellest, kuidas kurat kuu ära varastas ja kuidas tüdrukud vallavanemat kotis sõidutasid või zaporožlased keisrinna juures käisid või... Aga kogu seda jutustuste pillerkaart tasub aeg-ajalt üle lugeda, kas või sirvidagi, sest kõik need tunded, see möll ja hoog, mis noor Gogol kirja pani, on alles ja mähivad meid jälle enesesse. Ja seda on päris hea tajuda, kuigi rõõmu kõrval alati ka kurbus seisab:

"Kuid kes sõidab seal suurel mustal ratsul keset ööd, olgu taevas tähis või mitte? kes on see ebainimlikult suur vägilane, kes kappab mägede vahel, järvede kohal ja peegeldub oma hiigelhobusega liikumatutes vetes, kuna ta otsatult pikk vari vilgub hirmuäratavalt mägedel? Uhke raudrüü läigib; ta õlal on piik; sadula küljes kõliseb mõõk; kiiver on nihkunud laubale; vurrud mustavad; silmad on suletud, ripsmed langetatud - ta magab..." ("Kohutav kättemaks")

"Kas mitte nõnda ka rõõm, see kaunis ja püsimatu külaline, ei lenda me juurest ära, ja asjatult püüab üksik heli väljendada lõbusust? Omaenda kajas kuuleb ta juba nukrust ja tühjust, ja mõistmatult kuulatab seda. Kas mitte nõndasamuti ka tormaka ja vaba nooruse sõbrad ühekaupa, üksteise järel ei kao laia maailma ega jäta lõpuks üksinda maha oma vanaaegset sõpra? Igav on üksijäetul! Ja raskeks ning kurvaks muutub süda, ja ei saa teda millegagi aidata." ("Sorotšintsõ laat")

* Nikolai Gogol (1. aprill 1809 Velõki Sorotšõntši, Poltava kubermang – 4. märts 1852 Moskva) oli ukraina päritolu vene kirjanik, kelle rikkalik looming on olnud läbi aastate tuntud ja armastatud. Kuigi tuleb öelda, et kindlasti ei tasu "Surnud hingi" kooliajal lugeda, sest kohustusliku kirjandusena tundub see igavana, kuid veidi vanemana, läbi elukogemuste prisma loetuna võib seda hakata pidama üliheaks varjunditerohkeks ja detailitäpseks meistriteoseks.

"Õhtud külas Dikanka lähedal" kohta on Puškin kohe pärast selle esimese osa ilmumist u 1831. a öelnud: "See on alles tõeline lõbusus, siiras, sundimatu, edvistuseta ja peenutsemiseta. Ja kohati milline luule! Milline tundlikkus! Kõik see on nii haruldane meie praeguses kirjanduses, et ma pole ikka veel toibunud..."

Ja Belinski: "Kõik, mis võib looduses olla kaunist, lihtrahva maaelus võluvat, kõik, mis võib rahval olla omapärast ja tüüpilist, kõik see särab vikerkaarevärviliselt neis Gogoli esimestes poeetilistes unelmates."

* Ilmar Linnat (3. aug 1914 – 27. apr 1987) oli eesti kunstnik, alustas kunstiõpinguid “Pallases” 1935. aastal ja kaitses diplomitöö 1947 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas maalijana, kuid rohkem oli ta tuntud graafiku ja joonistajana.

Николай Васильевич Гоголь "Вечера на хуторѣ близъ Диканьки", 1829-1832.

"Maša Strogova noorus"

Maria Priležajeva
"Maša Strogova noorus"
Jutustus
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1950.
Vene keelest tõlkinud Anna Tulik.
Illustreerinud Allex Kütt.

See kohati plakatlik raamat ei olnud kaugeltki kirjanduslik meistriteos, aga rääkis ajast, mis oli mu lapsepõlvele väga lähedal ja seetõttu lugesin seda üpris suure huviga. Siia panen mõned illustratsioonid, mis oma detailidega (näit Stalini portree koridoriseinal, puhvaikad vaguneid laadivate üliõpilasneidude seljas, plakat ja temperatuurileht haiglakoiku juures jms) raamatu sisule hea tausta loovad ja ka tollest ajast ettekujutuse annavad.

Selles jutustuses olid peategelasteks Maša ja sõda.

Evakueerumine Moskvast Kesk-Aasiasse. Pikal teekonnal meenutab Maša sõjaeelset elu, alles tärganud armastust, sõpru, pereliikmeid, vaatab ajas tagasi veel kaugemale - oma vanemate ja sugulaste noorusaega.

Evakuatsioonis saab temast uuesti üliõpilane, seejärel õpetaja... Kirjandusõpetaja on ta ka Moskvasse tagasi saabudes. Kuuenda klassi poisid teevad ta elu päris kibedaks. Ka midagi muud ei tule kergelt ning armastuselgi on oma keerdkäigud, sest talle olulised noormehed on sõjas...

"Muidugi ei tundnud Maša kõiki oma eksisamme ega aimanud paljusid neist, ees aga ootas palju päevi, millal ta äpardusest rabatuna peab endausaldamatuses vaevlema ja kahtlustes piinlema ning lõpuks hambad kokku pigistab ja otsustab kõike uuesti alustada.
Ja Maša ei saa üsna kaua teada, et iga säärane raske päev on väike samm edasi."

* Maria Priležajeva (9. /22./ juuni 1903 - 10. aprill 1989) oli vene nõukogude kirjanik, kelle raamatuid üsna palju tõlgiti, kusjuures lisaks sotsialismimaadele olid need millegipärast üsna populaarsed ka Soomes. Hariduselt oli ta õpetaja, töötas ka lastekodukasvatajana, 1937. a hakkas kirjutama raamatuid, mis olid paljude kriitikute arvates kaalukas panus noorsoo kommunistlikku kasvatusse. Teisalt on tema loomingut peetud primitiivseks, triviaalseks ja liiga "punaseks" - eriti käib see tema teoste kohta Lenini, Krupskaja ja Kalinini elust, mida ma aga lugenud pole.

* Allex Kütt (9. aug 1921 - 12. aprill 1991) oli eesti graafik, kelle loomingust on lisaks raamatuillustratsioonidele laialt tuntud nn tööteemaline graafika, eriti litode sari Narva Hüdroelektrijaama rajamisest ja kuivnõelas sari Peipsi kaluritest.

Мария Прилежаева "Юность Маши Строговой" (1948, повесть).