"Kullimaja Marta"

Ellinor Rängel
"Kullimaja Marta"
Eesti Riiklik Kirjastus. 1956.

Kohe pärast ilmumist väga populaarseks saanud raamat, minulgi lugemisest päris ära kulunud. Ellinor Rängeli suur õnnestumine. Küllap sellepärast, et autor 20. sajandi alguse Riia äärelinna üürikasarmute elanike muresid ja rõõme hästi tundis.

Kullimajas elasid põhiliselt lätlased, kuid ka palju teisi rahvusi. Sealsete laste kõige armsam mängupaik oli kõrge raudteetamm, millel liikusid vaid vähesed manöövrivedurid üksikute vagunitega. Aga see võeti laste käest ära ja nad pidid hakkama käima kaugemal mängimas. Väikest eesti plikat Martat valvasid neil käikudel vaheldumisi poolakast naabripoiss Mitka ja tolle vanem vend Kazjuk.

Kullimaja lapsed said juba varakult teada, mis on elumured ja kui vajalik on raha ja töö. Õppimist pidasid nad - eriti Kazjuk, aga tema eeskujul ka teised - oluliseks, aga seda tuli enamasti teha töö kõrvalt.

"Marta uudistas kaua võõrast meest, siis lähenes talle arglikult, vaatas veel kord otsa, viimaks puudutas tema kättki. Siis pöördus ta Liina poole ja küsis tasa:
"Ema, kas see ongi viimaks meie isa?"
"Jah, Martakene," vastas Gustav ja tõstis sülle oma tütre, kelle ta oli koju jätnud nelja-aastasena."

Marta koolitee algas küll saksakeelses koolis, aga isa kinkis talle ka eestikeelse aabitsa, et tütar oma emakeelt mitte ainult rääkida, vaid ka lugeda oskaks.

Kazjuki ja Mitka isa aga andis Martale ellu kaasa sõnad:  "Sina, minia ja väike Kullimaja tüdruk! Vaata, et sa suureks kasvades sellest majast ei võõrdu. Ah, mis maja, majast muidugi, aga hoia nende inimeste lähedale, muidu kaotad juured alt!"

Neis sõnades vist peitubki "Kullimaja Marta" põhimotiiv, sest eelkõige on see romaan ustavast sõprusest ja truust armastusest. Jah, selles on palju ka ajastuomast, aga noorte hingeelu on selles poliitilistest heitlustest tähtsam. Ma ei hakka siin sisu ümber jutustama, sest olen mitmesugustest foorumitest tähele pannud, et aeg-ajalt on ka praegu seda raamatut lugema sattunud inimesed seda kiitnud ja sellest häid muljeid saanud. Olgu neid lugemasattujaid siis rohkem, sest "Kullimaja Marta" oma südamlikkuses on lugemist väärt.

Romaanitriloogia teine raamat "Õnne jahil" mulle nii palju ei meeldinud ja ma ei ole kindel, et sellest siin blogis eraldi kirjutan. See jutustab Marta noorema õe Lilli käekäigust Eestis. Kolmandat raamatut ei hakanud ma enam lugema ega oska selle kohta midagi öelda. "Kullimaja Martat" aga lehitsen aeg-ajalt ikka ja jälle.

* Ellinor Rängel (16. /3./ juuni 1902 - 14. aug 1967) Sündis Riias rauatreiali tütrena, õppis progümnaasiumis Riias ja eragümnaasiumis Nižni-Novgorodis, seejärel töötas ametnikuna Tallinnas ja Elvas. 1940-41 oli ajakirja Maanaine toimetaja ning kirjastus- ja kirjandusasjade peavalitsuse volinik Tartus. Sõja ajal evakueerus Kuibõševi oblastisse, tagasi tulles töötas Postimehes ja kirjastuses Teaduslik Kirjandus. Seejärel vabakutseline kirjanik.

Tema esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid Maanaises, isetegevuslavadel esitati tema näidendeid. Kirjanduslikult kaalukamaks peeti romaanitriloogiat "Kullimaja Marta" (1956), "Õnne jahil" (1961) ja "Karmid tuuled", mis hõlmas Riia töölisperekondadest pärit laste saatust Esimese maailmasõja eelsest ajast kuni Suure Isamaasõjani. Tegevus toimus põhiliselt Lätis ja Eestis.