"Luuletusi proosas"

Ivan Turgenev
"Luuletusi proosas"
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1972.
Tõlkinud Johannes Aavik.
Kunstliselt kujundanud Marje Üksine.

Mõnele meeldivad isad, mõnele pojad. Täna on 195. sünniaastapäev kirjanikul, kes ühendas nad oma tuntud romaanis "Isad ja pojad", aga kes lisaks sellele mitme põlvkonna koolikohustuslikule lugemisele on kirjutanud veel palju suurepäraseid romaane ja jutustusi.

Tüdrukupõlves nautisin Ivan Turgenevi loomingut väga: ülikurva mulje jättis südamlik koeralugu "Mumuu", veidi hiljem haaras mind tema paks "Valitud jutustusi" ("Asja", "Esimene armastus", "Kevadveed"...), seejärel tulid vaieldamatu lemmikuna "Eelõhtu" ja mõneti ka "Aadlipesa" (neist olen mõni aasta tagasi kirjutanud oma teises blogis pealkirja all: "Naised, kes armastasid").

Raamatuke, millest ma siinkohal veidi laupäevalugemist pakun, oli neist kõige hilisem, lugesin seda siis, kui ülikooli lõpetasin, ja sisaldab 11 pisipala, mida autor ise oma proosaluuletusteks nimetas. Need on põnevas tõlkes, mille tegi meie keeleuuendaja Johannes Aavik.

Kui need mõttetihedad lühitekstid teile meeldivad ja te vene keelt valdate, siis soovitan internetist teisigi Ivan Turgenevi proosaluuletusi otsida - saate originaalis meeldiva lugemiselamuse. Kuid pidage seejuures meeles Turgenevi sõnu oma proosaluuletuste lugejale:
"Добрый мой читатель, не пробегай этих стихотворений сподряд: тебе, вероятно, скучно станет – и книга вывалится у тебя из рук. Но читай их враздробь: сегодня одно, завтра другое, – и которое-нибудь из них, может быть, заронит тебе что-нибудь в душу." Et siis mitte lugeda järjest, igavust tundes, vaid juhuslikult, ühel päeval üht, teisel päeval teist, et midagi hinge jääks.

VÕÕRASPIDU YLIMA OLENDI JUURES
Ykskord Ylim Olend otsustas teha võõraspeo oma asuurseis saalides.
Kõik voorused oli ta kylaliseks kutsund. Ainult voorused... mehi ta ei olnud kutsund... ainult daame.
Neid oli kogunend ysna rohkesti - suuri ja väikseid. Väiksed voorused olid meeldivamad ja armsamad suurtest ja keskustelid viisakalt eneste keskel, nagu see sobib läheseile sugulasile ja tuttavaile.
Sääl märkas Ylim Olend korraga kaht ilusat daami, kes ei nägind sugugi mitte tuttavad olevat yksteisega.
Piduperemees võttis yhel neist mõlemaist daamidest käest kinni ja viis ta teise juure.
"Heategevus!" ytles ta, osutades esimest.
"Tänulikkus!" lisas ta, näidates teise pääle.
Mõlemad voorused imestasid ytlematult, sest sestsaati kui maailm seisab - ja ta on juba kaua seisnud - kohtasid nad esimest korda.

VANAMEES
On saabund synged, rasked päevad...
Omad haigused, armaste inimeste hädad, vanaduse kylm ja pimedus. Kõik, mida armastasid, mida kogu hingega harrastasid, närtsib ja hävib. Allamäge on tee hakand minema.
Aga mis teha? Kurvastada? Hädaldada? Sellega sa ei aita ei ennast ega teisi...
Kõduneval, kängu jäänud puul on lehti vähem ja hõredamalt - aga nende rohelus on sama.
Tõmbu ka sina kokku, vaju iseenesesse, oma mälestussi, ja sääl, päris sygaval, ysna koondund hinge põhjas su endine, ainult sinule kättesaadav elu lööb su ees särama oma lõhnavas, yha alles värskes roheluses ja kevadhelluses ning - jõus!
Aga ole ettevaatlik... ära vaata kaugemale ettepoole, vaene vanamees!

* Ivan Turgenev (/28. okt/ 9. nov 1818 - 3. sept 1883) oli vene kirjanik. Siinse portree temast on maalinud Vassili Perov 1872. a ja see on tallel Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis.

Иван Тургенев "Стихотворения в прозе".