"Õhtud külas Dikanka lähedal"

N. V. Gogol
"Õhtud külas Dikanka lähedal"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952.
Tõlkinud F. Kõlli ja P. Viiding.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Olen selle raamatu pikkade aastate jooksul nii ära lugenud, et ümbrispaber narmendab. Pole ka ime, sest need lood meeldisid mulle väga - neis oli midagi tabamatut, võõras maa, võõrad inimesed, aga tohutu hoog ja elujõud, muinasjutulisus läbi põimunud igapäevasega, rõõm kurbusega.

Kui praegu selle köite sissejuhatust vaatan, siis hakkab silma "realistliku kujutamise meisterlikkuse" rõhutamine, aga minu jaoks oli "Õhtud külas Dikanka lähedal" puhtakujuline voolav ja voogav romantika.

Rohkem kui tujuküllane "Sorotšintsõ laat" oma laadamelu, pentsikute kuradilugudega ja noorte armastajatega, külapoiste seiklustega ja kauni Paraska tantsusammudega, rohkem kui "Jaaniõhtu" oma seninähtamatute lilledega, rohkem kui mis tahes teine lugu, köitis mind "Maiöö ehk uppunu", Hanna ja Levko lugu, oma imepärase õrnusega:

"...uks avanes kriuksudes ja seitsmeteistkümnenda kevade lävel seisev tütarlaps, looritud hämarikku, aralt ringi vaadates ja ukse puust käepidet peost laskmata, astus üle läve. Selged silmad hiilgasid poolhämarikus lahkesti otsekui taevatähekesed, punane korall kaelakee helkis ja poisi kotkasilmade eest ei võinud varjule jääda isegi puna, mis häbelikult ta põsil põlema lõi."

Ja siis veel noor panitar igaöistel nõia otsingutel, taustaks imelised kirjeldused Ukraina öödest. Ja lustlikud poistemängud, ebausk segamini tõelisusega - raske on seda kaunist lugu panna sõnadesse, selle õrnust ja jõudu. 1950. aastatel oli sellest loost ka film tehtud, mis mind samuti köitis ja loetu mõju veelgi süvendas. Hiljem olen valgevene, vene jt rahvaste kirjandusest veel uppunud neidude lugusid lugenud, aga nii haaravat nagu Gogoli oma nende hulgas teist pole.

Hoopis muid tundeid, lustimeelt täis oli lugu sellest, kuidas kurat kuu ära varastas ja kuidas tüdrukud vallavanemat kotis sõidutasid või zaporožlased keisrinna juures käisid või... Aga kogu seda jutustuste pillerkaart tasub aeg-ajalt üle lugeda, kas või sirvidagi, sest kõik need tunded, see möll ja hoog, mis noor Gogol kirja pani, on alles ja mähivad meid jälle enesesse. Ja seda on päris hea tajuda, kuigi rõõmu kõrval alati ka kurbus seisab:

"Kuid kes sõidab seal suurel mustal ratsul keset ööd, olgu taevas tähis või mitte? kes on see ebainimlikult suur vägilane, kes kappab mägede vahel, järvede kohal ja peegeldub oma hiigelhobusega liikumatutes vetes, kuna ta otsatult pikk vari vilgub hirmuäratavalt mägedel? Uhke raudrüü läigib; ta õlal on piik; sadula küljes kõliseb mõõk; kiiver on nihkunud laubale; vurrud mustavad; silmad on suletud, ripsmed langetatud - ta magab..." ("Kohutav kättemaks")

"Kas mitte nõnda ka rõõm, see kaunis ja püsimatu külaline, ei lenda me juurest ära, ja asjatult püüab üksik heli väljendada lõbusust? Omaenda kajas kuuleb ta juba nukrust ja tühjust, ja mõistmatult kuulatab seda. Kas mitte nõndasamuti ka tormaka ja vaba nooruse sõbrad ühekaupa, üksteise järel ei kao laia maailma ega jäta lõpuks üksinda maha oma vanaaegset sõpra? Igav on üksijäetul! Ja raskeks ning kurvaks muutub süda, ja ei saa teda millegagi aidata." ("Sorotšintsõ laat")

* Nikolai Gogol (1. aprill 1809 Velõki Sorotšõntši, Poltava kubermang – 4. märts 1852 Moskva) oli ukraina päritolu vene kirjanik, kelle rikkalik looming on olnud läbi aastate tuntud ja armastatud. Kuigi tuleb öelda, et kindlasti ei tasu "Surnud hingi" kooliajal lugeda, sest kohustusliku kirjandusena tundub see igavana, kuid veidi vanemana, läbi elukogemuste prisma loetuna võib seda hakata pidama üliheaks varjunditerohkeks ja detailitäpseks meistriteoseks.

"Õhtud külas Dikanka lähedal" kohta on Puškin kohe pärast selle esimese osa ilmumist u 1831. a öelnud: "See on alles tõeline lõbusus, siiras, sundimatu, edvistuseta ja peenutsemiseta. Ja kohati milline luule! Milline tundlikkus! Kõik see on nii haruldane meie praeguses kirjanduses, et ma pole ikka veel toibunud..."

Ja Belinski: "Kõik, mis võib looduses olla kaunist, lihtrahva maaelus võluvat, kõik, mis võib rahval olla omapärast ja tüüpilist, kõik see särab vikerkaarevärviliselt neis Gogoli esimestes poeetilistes unelmates."

* Ilmar Linnat (3. aug 1914 – 27. apr 1987) oli eesti kunstnik, alustas kunstiõpinguid “Pallases” 1935. aastal ja kaitses diplomitöö 1947 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas maalijana, kuid rohkem oli ta tuntud graafiku ja joonistajana.

Николай Васильевич Гоголь "Вечера на хуторѣ близъ Диканьки", 1829-1832.