"Jutustusi Dzeržinskist"

Juri German
"Jutustusi Dzeržinskist"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud V. Vent.
Illustreerinud N. Kulikov.

Tänasel kuupäeval, 20.juulil 1926, hingasid küllap paljud inimesed kergendatult: suri Felix Edmundovitš Dzeržinski, Nõukogude repressiivaparaadi Tšekaa looja ning juht 1917.–1926. a. Aga palju oli ka neid, kes teda idealiseerisid. See 65 leheküljeline kooliealiste nooremale astmele mõeldud raamat on taolise idealiseerimise üks tunnistajaid. Stalini ajal pidi ju iga mudilanegi teadma, kui hea ja õilis oli nn raudne Felix, kes tegelikult, nagu me nüüd teame, kujutas endast üleüldise hirmu sümbolit.

"Jutustusi Dzeržinskist" nimetatakse praegu õigusega nõukaaegseks koleraamatuks. Jah, sisult väärtuslikumate lasteraamatute kõrval kippusid koleraamatud 1950. aastate alguses võidutsema. See raamat mulle ei meeldinud, tundus süngena nii sisu kui ka piltide poolest, aga mäletan, et oli lapsi, kes seda vägagi põnevaks pidasid.

Neis jutustustes kirjeldati Dzeržinskit mehise, targa ja südamliku inimesena, kes magas vähe - kolm-neli tundi - ja tegi oma hirmutavat ühiskonnapuhastustööd kirglikult ja andumusega. Tulihingeliselt. Tšekaad, mida Raudne Felix juhtis, nimetati neil aastatel Vetšekaks - ülevenemaaline erakorraline komisjon, mis pidigi sõna otseses mõttes olema nõukogude vaenlaste hirm, "proletariaadi paljastatud mõõk".

Väidetavalt kutsusid tšekistid Felix Dzeržinskit Isaks ja püüdsid oma kõhnaks jäänud ülema kasinaid toiduportsjone salamahti suhkrutükikestega või veidi rammusama leemega korvata. Temal omakorda leidunud kõigi jaoks ergutav sõna, lahke naeratus, rõõmus "tere". Nii, nagu tollastes lastelauludes lauldi, et "suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea..." püüdis kirjanik kasutada sama skeemi ka Vetšeka ülema iseloomustamisel. Esimesena ruttas ta aitama nälginud tänavapoisse, abistas vanakesi, oli  lahke teda portreteerima tulnud kunstnikuga, ei säästnud ennast kunagi...

Kuid piisanud üksnes sellest, kui ta vaenlasele otsa vaatas, kui see "hakkas äkki kiiresti kõnelema. Ta kõneles ja püüdis aina oma silmi Dzeržinski pilgust kõrvale pöörata, kuid ei suutnud.
Dzeržinski vaatas talle üksisilmi näkku, vihaselt, põlastavalt ja külmalt. Ning oli selge, et selle pilgu ees on võimatu valetada: niikuinii ei aita.
Ainult ühel korral katkestas Dzeržinski parunit, siis, kui too nimetas teda seltsimeheks.
"Ma pole teile seltsimees," ütles Dzeržinski vaikselt ja ta silmad sähvatasid."

* Juri German (1910-1967) oli sündinud Riias vene ohvitseri pojana. Raamatuid hakkas ta kirjutama 17aastasena. Teise maailmasõja aastatel oli sõjakorrespondent, kirjutades põhiliselt polaaraladel toimuvast. Tema rohkearvulise kirjandusliku loomingu olulisemateks tegelasteks on tšekistid ja meedikud.

Ta on kirjutanud ka filmistsenaariume, tema poeg ja pojapoeg on kinokunstis tuntud nimed. Eestiga on ta seotud filmi "Valgus Koordis" stsenaristina koos Hans Leberechtiga 1951. a. Ka on temalt eesti keeles ilmunud kaheosaline ajalooline romaan "Noor-Venemaa" ja taas tšekistidest jutustav "Üks aasta".

Юрий Герман "Рассказы о Дзержинском" (1950).