"Röövel Nikola Šuhaj"

Ivan Olbracht
"Röövel Nikola Šuhaj"
Eesti Riiklik Kirjandus. Tallinn 1954.
Tõlkinud R. Paavel.
Kaane kujundanud Alo Hoidre.

Esimesi röövliraamatuid, mis mulle kätte juhtus, oli Olbrachti "Röövel Nikolaj Šuhaj" (1933) - väga hoogne ning suure kaasaelamisega kirjutatud romaan.

Siin oli kõike küllaga: talupoegade igapäevaelu ja röövliseiklusi, kauneid tütarlapsi ja uljaid mehepoegi, kirglikku armastust ja surmaga lõppevat reetmist, mahedat loodusekirjeldust ja salapäraseid muinasjutte.

Ivan Olbracht kirjutas sündmustest, mis olid seotud Taga-Karpaatia talupoja Nikola Šuhaj eluga. Šuhaj deserteerus Esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari armeest, varjas end sandarmite eest ja moodustas koos koduküla meestega  salga, kes hakkas kallal tungima rikastele ja liiakasuvõtjatele. 

"Siin ta ongi, see jutustus haavamatust Šuhajst, röövel Nikola Šuhajst, kes rikastelt võttis ning vaestele andis ja iialgi kedagi ei tapnud, välja arvatud enesekaitseks või õiglase kättemaksu pärast. Sest niisugused on kõigi röövlite aureeglid neil mail, kus rahvas neid veel armastab ja oma kangelasteks teeb."

1921. a  tapeti Nikola ja ta vend Juraj reetlikult. Tema elust on loodud palju muistendeid ja legende, teda kõrvutati legendaarse mässaja Oleksa Dovbušiga.

Veel tekstinäiteid:
"Saabus rahu. Kuid, mu jumal, kas see oli siis rahu? Ja kas siis seda palusid naised nii innukalt pühapiltide ees?
Mingi kurat oli inimestesse asunud. Kuid võib-olla oli kuskil uus komeet ilmunud? Või polnud too vana veel mõju kaotanud? Mispärast kõik need hädad meie peale tulevad? Selle maailma suurtel ega väikestel polegi sääraseid patte, millega nad oleksid ära teeninud kõik need õnnetused, mis jumal meile saadab."

"Nikolat kaitseb jumala arm. Seda ustavat võluvõimu tuleb kiivalt hoida, sellest ei tohi isegi endamisi lobiseda. Tegelikkuse jõhker puudutus võib sellele nimetule, salapärasemast salapärasemale kahju teha. See saladus on südame kõige peidetumas sopis varjul. See on nagu selge ja hele täpp, mis paistab sügavikust. Ei, Nikolale ei juhtu midagi selles poolpimedas, roheliste aknaruudukestega toas, mis on täis kangastelgede kriginat ja müdinat. Olena nõidus on tugev, kuid tema jumalik võluvõim on veel tugevam. Mis saab edasi? Nikola ei tea seda. Ta teab ainult, et kõik läheb hästi. Ta läheb siit metsa helendavasse rohelusse - sinna mäenõlvakule. Jälle hakkavad inimesed teda armastama ja kartma. Jälle näeb ta Eržikat. Ja teda ei püüta iialgi kinni, sest tema peale ei hakka ükski kuul - ei püssi, revolvri ega kuulipilduja oma."

"Oi, oi, oi! Näha Šuhajd - seda juhtub vaid ühele tuhande hulgas! Ja ainult üks kord elus! Kui ilus on see mees, ohoo! Tõmmu nagu metsatamm, suu väike ja helepunane nagu murelimari, kulmud kitsad, mustad silmad säravad nagu pühadeaken nende selja taga." 

* Ivan Olbracht (sünd Kamil Zeman; 6. jaan 1882 - 20. dets 1952) oli tšehhi kirjanik, ajakirjanik ja saksa kirjanduse tõlkija. Hulk aastaid oma elust elas ta Taga-Karpaatia Ukrainas, kus toimub paljude tema raamatute tegevus (pärast Esimest maailmasõda kuulus Taga-Karpaatia vastloodud Tšehhoslovakkia koosseisu).

Ivan Olbracht "Nikola Šuhaj loupežník" (1933).