„Pea püsti, poisid!“

Vladimir Beekman
„Pea püsti, poisid!“
Eesti Riiklik kirjastus. Tallinn 1961.
Illustreerinud Olev Soans.

Kõige paremini avab selle raamatu sisu autori pöördumine lugeja poole, mis on piisavalt lühike, et see siin ära tuua.

„See raamat jutustab sellest, mis sai edasi Aleksist ja tema sõpradest, kellest on kirjutatud eelmine raamat „Karmil kevadel“. Pärast vintsutusi Leningradi blokaadis evakueeriti lastekodu Volgamaile. Need paigad olid rindest küll kaugel, kuid ometigi mitte niivõrd, et sõja vastukajad sinnani poleks kandunud. Kogu elu lastekodus ja selle ümbruses kandis raskete aegade pitserit. Ning neil raskeil aegadel pandi proovile ka inimesed. Mõned osutusid aganaiks, ei kannatanud proovi välja. Kuid suurem osa elas nii, nagu oli tarvis.

Proovile ei pandud üksnes täiskasvanuid, vaid ka lastekodu poisse. Mõned üksikud vedasid alt, suuremast osast aga said tublid mehed, kes õppisid varakult raskustest jagu saama.

Neile poistele, kes niisama vanalt, kui olete teie, tänased lugejad, olid pandud suure sõja katsumuse ette, ongi pühendatud see raamat. Püüdke neid mõista ja nendega sõbraks saada!“

Beekmani poisteraamatud olid minu lapsepõlves omamoodi erand selle poolest, et neis ei kirjutatud sõjast paatoslikult. Ta kirjutas lihtsalt, aga mõjuvalt, ja enamasti mitte eriti meeldivatest seikadest – aga sõjaaegne elu ei olnudki meeldiv, vaid raske. Tema raamatu kohatine jämedakoelisus – sündmustikus, mitte stiilis – oli vist põhjuseks, miks need tüdrukuid eriti ei tõmmanud. „Karmil kevadel“ mäletan end lugenud olevat mitu korda, „Pea püsti, poisid!“ ei paelunud mind nii palju, aga raamat ei olnud tegelikult halvem, vaid mina ise olin nende mõne aastaga, mis esimese osa ilmumisest lahutasid, palju muutunud ja huvid olid teisenenud.

Samamoodi oli nende kahe raamatu sündmustiku jooksul teisenenud ka Aleks, kes  läks lastekodust ära, et hulkuma ja juhutöödega teenima hakata ning ise eluga hakkama saada, kuni talle sai selgeks, et õigus on tema uuel sõbral treial Sergeil, kes ütles:

„Teiesugused poisid peaksid praegu samuti olema omal kohal. Te peate tarkust ja ametit õppima. Ükskord pärast sõda tuleb ju teil hakata tööd tegema, üles ehitama kõike seda, mis sõda on lõhkunud. Kui te selle raske aja niisama maha hulgute, mis töötegijaid teist pärast saab? Labidaga mulda oskate tõsta, muud ei midagi…“