„Ema“

Maksim Gorki
„Ema“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Arnold Tulik.
Kujundanud Alo Hoidre.

Sotsialistliku realismi väljapaistvaimaks esindajaks tituleeritud Maksim Gorki oli kirjanik, kelleta ükski nõukogudeaegne õpilane koolist läbi ei saanud. Ta ei olnud halb kirjanik, tema raamatud alates elulooainelistest „Lapsepõlvest“ ja „Minu ülikoolidest“ olid vägagi huvitavad ja tema kirjanikunime vääriliselt kibedad. „Itaalia muinasjuttudest“ ja üldse tema legendidele põhinevatest muinaslugudest ning romantilistest jutustustest kavatsen siin blogis juba hulk aega kirjutada, aga pole veel jõudnud. Tema teoste, mida ettetellimisega paljudesse kodudesse hulgakaupa muretseti, seas on veel nii mõndagi kaalukat. Näiteks on tema näidend „Põhjas“ olnud maailmas üks sagedamini lavastatavaid.

Küll aga rikkus Gorki loomingu koolilapse jaoks ära selle ülim kohustuslikkus. Eriti kannatas kohustuslikkuse all just tema romaan „Ema“, mida sõna otseses mõttes läbi hakiti koolitundides umbes neljandast klassist kuni ülikoolini. Igatahes teadsid minuvanused koolilapsed une pealt, kes olid Pelageja Nilovna ja tema poeg Pavel.  Ja punalipp raamatukaanel tähendaski väga „punast“ raamatut. Samas võib „Ema“ tänapäevalgi huviga lugeda, nagu tõendab ka sissekanne Indigoaalase blogis.

„Ema“ kirjutas Gorki 1906. a, reisides USAs. Selles kajastas ta nn jumalaehitamise ideed, usuliste elementide toomist sotsialismi, võrreldes tegelasi kord inglite, kord apostlitega ja nimetades näiteks mairongkäiku ristiteeks. Kuid tema jumalaehitamise idee tunnistati Venemaal tollal jumalasolvanguks. Nii langes ta kriitika osaliseks koguni kahelt poolt, sest lisaks kiriklikele ringkondadele ei meeldinud jumalaehitamise idee ka Leninile, küll hoopis poliitilisematel põhjustel.

Kes selle ajastu vastu rohkem huvi tunnevad, loevad ehk ka kellegi S. Kastorski ülibolševistlikku järelsõna, mis eestikeelse „Ema“ selles variandis samuti avaldatud on.

Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama seda üsnagi kurba raamatut töölisperekonnast ja eelkõige kannatavast, südamlikust, kergeusklikust, oma poega ja tolle seisukohti kõigest kõige olulisemaks pidavast emast. Võib-olla tahab Indigoaalase kombel veel keegi seda ise lugeda. Panen siia vaid mõne tsitaadi:

„“Ma toon sulle jäävett...“
Kui aga ema tagasi tuli, oli poeg juba uinunud. Ema seisis poja aseme ees umbes minuti, kopsik värises ta käes ja jää peksles tasa vastu plekki. Asetanud kopsiku lauale, laskus ta vaikides põlvili pühakujude ette. Vastu aknaklaase pekslesid purjus elu helid. Sügisõhtu pimeduses ja rõskuses vingus lõõtspill, keegi laulis valjusti, keegi sõimles rüvetute sõnadega, ärevalt kõlasid naiste erutatud, väsinud hääled...“

„Ja mõtles sellele, kuidas ta jutustab pojale oma esimesest katsest, tema silme ees seisis aga ikka veel ohvitseri kollane nägu, nõutu ja õel. Sellel liikusid hämmeldunult mustad vurrud ja ärritatult ülestõmmatud ülahuule alt läikis kõvasti kokkusurutud hammaste valge luu. Ema rinnas laulis linnuna rõõm, kulmud tõmblesid kelmikalt, ja ta talitas osavasti ning lausus endamisi:
„Aga siin – veel!...““

„“Ole vait!“ lausus rangelt teine hääl.
Ema sirutas käed laiali...
"Kuulake – Kristuse pärast! Kõik te olete omad... Kõik te olete armsad... vaadake kartuseta – mis on juhtunud? Maailmas lähevad lapsed, meie veri, lähevad tõe järele... kõikide jaoks! Kõikide teie jaoks, teie laste jaoks on nad pühendanud end ristiteele... otsivad helgeid päevi. Tahavad teistsugust elu tões, õigluses... tahavad kõigile head!“
Ta süda rebenes, rinnas oli kitsas, kurgus kuiv ja kuum. Sügaval ta sisemuses tärkasid suure, kõike ja kõiki haarava armastuse sõnad ja põletasid tema keelt; pannes selle ikka tugevamini, ikka vabamalt liikvele.“

„Ema“ järgi on Venemaal vähemalt kolm korda filme tehtud – 1926. a tummfilmina, 1955. ja 1989. a. Kõik need on väga raamatulähedased. Neile, kes vene filminäitlejatest üht-teist teavad, on võib olla huvitav, et 1955. aasta filmis mängis Pavelit nooruke Aleksei Batalov, kelle onu Nikolai Batalov oli olnud samas osas 1926. aastal. Ema osas on olnud Vera Baranovskaja, Vera Maretskaja ja Inna Tšurikova.

* Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Maksimovitš Peškov; 28. märts 1868 – 18. juuni 1936) oli vene kirjanik, ühiskonnategelane, kirjandusinstituudi rajaja. Pilt on pärit kõnealusest raamatust. >>>

Максим Горький „Мать“ (1906).