"Kivist viiulid"

Jaan Kross
"Kivist viiulid"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Kunstiliselt kujundanud ja illustreerinud Alo Hoidre.

Mõned luuletused sellest veidi üle sajaleheküljelisest kogust meeldisid mulle väga. Lüürilisemad nimelt. Teised, poliitilisemad, mitte kuigi palju. Aga luulevalik oli üsna vahelduv, südameverepunaste lippudega töötegijate hommikused väehulgad vaheldusid veekellaga, mille "iga piisk on tohutu silmapilk". Lumumba kõrval oli õhus ämblikulõngade lend...

Minu absoluutsed lemmikud olid tükk aega selle kogumiku 2. jaotuse kaks luuletust: "Tule!" ja "Me oleme lendaval saarel". Need väljendasid mu tolle aja tundeelamusi, olid mul peas ja paar aastat hiljem, juba üliõpilaste ehitusmalevas, lugesin neid lavalaudadelgi, kui külarahvale kontserte korraldasime.

Täna, kalendrisuve viimasel päeval on üsna õige aeg üks neist siiagi panna.

ME OLEME LENDAVAL SAAREL

1

Me hullame lendaval saarel

kesk tumesinist rohtu.

Sina oled veel plika, ja mina

olen ka veel poisiohtu.

Meie kohal, sinistes puudes,

lõkendab koit või eha,

ja me oleme rõõmsad - nii rõõmsad,

et ei tea, mis rõõmust teha.

2

Me lebame lendaval saarel

tumesinises pehmes rohus.

Tuhat salamärki me jalutsis on

sinikaskede valevas tohus.

Tuhat märki on kividel hämaras

või eha- või koidulõõsas.

Ülemlaul iga marja sees - umiseb

me päitsis kadakapõõsas.

3.

Me ärkame lendaval saarel

kesk pehmet sinist rohtu.

Sina oled veel plika, ja mina

olen ka veel poisiohtu.

Me tõuseme lendava saare

sinises kastes rohust,

ja hommiku sinine liblikas

läheb lendu me asemelohust.