August Jakobson
"Ööbik ja vaskuss"
Eesti rahva muinasjutte lindudest ja loomadest.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1949.
Illustreerinud Evald Okas.
"Ööbik ja vaskuss" on väga hea muinasjutukogu. Selle 57 lugu olid mulle lapsepõlves lausa pähe kulunud. Vist on need, vähemalt mõned neist, praegugi koolis kohustusliku või soovitusliku kirjanduse hulgas. Küllap pole ühtki lugemisoskusega eestlast, kes neid loomajutte või vähemasti seda raamatupealkirja ei teaks.
Just selle kõigiteadmise pärast ei hakka ma siia tekstinäiteid ja lootutvustusi panema. Olgu vaid pildipostitus Evald Okase illustratsioonidest, mis samuti olid pähe kulunud.
Eks niisugune pähekulumine olegi hea raamatu tunnus - halba ju meeles ei hoiaks.
* August Jakobson (2. sept /20. aug/ 1904 - 23. mai 1963) oli prosaist ja näitekirjanik, kelle loomingust tänapäeval vähe räägitakse, sest rohkem teritatakse hambaid tema rolli kallal riigi- ja ühiskonnategelasena. Aga raamatuid kirjutas ta väga palju ja juba esimese romaaniga ("Vaeste patuste alev", 1927) tuli ka tunnustus.
Lapsepõlves lugesin tema näidendeid ("Kaitseingel Nebraskast", Elu tsitadellis" jt), jutustusi ja ka mõnda romaani, millest mulle eriti meelde jäi "Kolme vaeva tee" (1930). "Ööbik ja vaskuss" ilmus esmakordselt 1947. a ja sellest on rohkesti kordustrükke.
Ma nüüd ei oleks nõus. Mul (lapsel) on see raamat riiulis, olen sirvinud. Lugeda ei suuda. Kuidagi sünge ja eemalepeletav on see kõik. Olen sealt otsinud unejutuks lugusid, suurema eduta.
ReplyDelete"Elu tsitadellis" tundus sama sünge, ausalt öeldes.
Jakobsoni looming oligi enamasti sünge ja masendav. Kunagi kirjutan siin tema "Kolme vaeva teest", mis, kuigi huvitav, oli tõeliselt kurb. "Elu tsitadellis" jt näidendid olid ka päris karmid, nende põhjal tehtud lavastused (ja "Elu tsitadellis" ka fimina) olid vaatamata väga headele näitlejatele rasked vaadata. Aga kirjanduses on enne teda ka väga süngeid kirjutajaid olnud ja küllap tuleb veel. Inimloomuse ilminguna ei saa süngust ja masendavat ju vältida.
DeleteMuinasjuttude kohta käib see samamoodi. Mulle "Ööbik ja vaskuss" meeldis, kõigile ei pruugi meeldida. Kõigile ei meeldi ju ka Perrault' või vendade Grimmide muinasjutud. Kui nii võtta, siis ka väga suur hulk nii Eiseni kui ka Kreutzwaldi kogutud muinasjuttudest on sünged. Meil on ainult erk helge lapsemeelne ettekujutus, et muinasjutt peab lahke, sõbralik ja südantsoojendav olema. Ja küllap mängib siin rolli ka ajaline ja ajalooline taust, millal midagi lugeda. Sõjajärgses Eestis, kuhu minu lapsepõlv ning "Ööbiku ja vaskussi" esimene lugemine langes, oli palju kurba ja masendavat, mille taustal need muinasjutud sugugi liiga tõsimeelsed ei tundunud. Praegu on päevades ehk rohkem naeru ja lõbusust, millega need lood (ilma vastava selgituseta) lapse jaoks ei haaku ja ka unejutuks ei sobi.
Ja aitäh, Kaur, kommentaari eest.