"Soo"

Oskar Luts
"Soo.
Kirjutatud on..."
Jutustus, 1914.

Siinse teksti aluseks on "Jutustused" II.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Lutsu "Jutustused" kuulusid mu tüdrukupõlve lemmiklugemisvara hulka, iseäranisti meeldis mulle tema romantiline "Soo". Selle peategelase Tooma mõttekerglus vaheldus sügavusega, tundeerksus nakatas lugejat, armastuseaimus oli põnev, traagika ja naljameele vaheldumine kõnetas ja kohati ehmataski.

Tänavu saja-aastaseks saav "Soo" on ka praegu oma erksusega midagi erilist. Iseäranisti oli ta seda aga just noil aastatel, mida iseloomustavad "Jutustuste" 1953. a järelsõnast toodud ja lugemisest eemaletõukavatena mõjuvad tsitaadid:  

""Soo" kuulub Lutsu varasema loomingu sellesse perioodi, kus kirjanik sattus ajutiselt antidemokraatliku, dekadentliku kirjanduse mõju alla..."

"Tänapäeva nõukogude lugejaile, kes kolhoosikorra avarates tingimustes on alustanud pealetungi soodele, et muuta neid viljakandvaiks põldudeks, võivad jutustuse nimetatud leheküljed pakkuda huvi vahest sellepoolest, kuivõrd seal kujukalt kajastub mineviku ühiskonna inimeste jõuetus ja hirm looduse ees."

"Soo" oli avastus, pani tütarlapse peakese tööle, pani tegelaste, eriti Tooma ja Metskassi saatusele kaasa elama. Hiljem olen lugenud, et Toomas oli omamoodi järg Arno Tali tegelaskujule, aga toona lugedes ma seda muidugi ei mõelnud.

"Soo" oli ühtaegu nagu helguse poole püüdlev muinasjutt, kahe või enamagi naisetüübi vahel seikleja armastuslugu, kuriteokalduvustega mehe krimka ja igas ajastus tänapäevaseks jääv alatise dilemma kirjanduslik kehastus. Olenevalt lugeja meeleolust jääb lugedes peale kord must, kord valge pool, kord masendus, kord rõõm ja nende poolustega koos käib koguajatine kahevahelolek - see igipõline ma tean, et ma midagi ei tea. Sest neist rohketest varjunditest, mis seda lugu iseloomustavad, on päris raske vaid üheselt aru saada.

Et Lutsu "Sood" mõista, romantikat ja sümboolikat aduda, peab lugeja ise selles soos sumama, mis küllap just selleks kirjutatud on...

Mõned tekstinäited:
"Soo... Kuidas, kas siis jälle olen soos? Tulin ju ära soost. Ei, ma olen tõesti jälle soos. Haisvad mudaloigud ja mülkad on mu ümber. Vajun. Keegi tõmbab mind jalust allapoole. Mis? Aa, juba olengi vajunud põhja, ja see seal pole keegi muu kui soovaim. Oo, missugune abitu suure kõhuga loom. Pidi ju hõljuv ja läbipaistev olema nagu udu, mis kerkib soost. Naise arvasin ta olevat. Igavesel ilu otsimisel oleksin temas jumalikke kehavorme tahtnud imetleda."

"Uuesti soo poole vaadates näen, kuidas kaldalt väike must punktike eraldub ja järvele liigub. Tean, seal on lootsik, lootsikus istub inimene ja sõuab. Sel inimesel on süda, see inimene mõtleb ja tema soontes voolab veri, - aga kui lõpmatult pisike näib ta siit ... nagu see väike kivike minu jalge ees. Igaviku seisukohalt vaadates oleme kõik säärased põrmud, elame ja kaome, et teistele omasugustele anda teed. Aga ometi on iga niisugune punktikene omaette terve maailm, kuigi üürikeseks."

"Eks peitu õnn just inimeses eneses ja kes võibki õnne mõistet küsimuste ja kostmistega ära tähendada. Teooriaga on siin vaevalt küll midagi peale hakata ja matemaatiliselt ei saa välja arvutada, kas on kellelgi põhjust olla õnnetu või mitte."

* Oskar Luts (7. jaan 1887 /vkj 26. detsember 1886/ - 23. märts 1953). "Sood" hakkas Luts kirjutama 1913. aasta sügisel Tartus, viis selle lõpule aga alles Esimese maailmasõja algul Pihkvas augustis 1914. Jutustus ilmus trükist 1914. a lõpul pealkirja all "Kirjutatud on..."