"Kits Käharjalg"

"Kits Käharjalg"
Tadžiki rahva muinasjutt.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Vene keelest tõlkinud Aadu Hint.
Illustreerinud J. Vasnetsov.

Ilus värviline eelkooliealistele mõeldud raamatuke, mille meenutamine peaks sobima neile, kes pikisilmi kitse- või lamba-aasta algust ootavad.

Väga meie teise hea tuttava, hundi ja seitsme kitsetalle loo sarnane. Tallekesi on küll vähem ja nende nimed keerulised - mäletan, et ma esimestel kordadel seda muinasjuttu lugedes olin hädas kolmanda tallekese nimega.

"Ühel päeval läks Kits Käharjalg karjamaale. Enne minekut kutsus ta oma lapsed ja ütles neile:

"Minu Alül, minu Bulül, minu Hištaki Saritanur! Lähen karjamaale, toon teile sarvekeste peal rohukest, keele peal veekest, udarakeses piimakest. Lükake riiv ukse ette ja olge ilusasti kodus.""

Siis tuli koer, seejärel šaakal, lõpuks hunt, kes taipas kitsehäält teha ja sai kõik kolm tallekest alla neelata.

Kaua nuttis kits, kuid mure ei aidanud. Läks siis koera, šaakalit ja hunti võitlusse kutsuma. Tore detail oli muinasjutus see, et kõik nad sõid riisiputru.

Hundiga läks võitluseks. Et kits sepale häid kooke viis, teritas sepp kitse sarved hästi ära. Hunt tahtis hambaid ihuda, viis sepale mullakooke, mispeale pahane sepp ta hambad hoopiski nüriks tegi.

Kits Käharjalg torkas oma teravad sarved hundi vatsa, see rebenes ja kitsetalled hüppasid sealt elusate ja tervetena välja.

Vene keeles oli selle tadžiki muinasjutu pealkiri "Коза с кудрявыми ножками".