"Mumuu"

Ivan Turgenev
"Mumuu"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Erik Vaher.
Tõlkija nime raamatus pole.

Maailma kõige kurvem koeralugu oli minu lapsepõlves kooliealiste noorema astme kohustusliku lugemisvara hulgas. Võimalik, et on ka praegu.

Turgenev kirjutas "Mumuu" 1852. a. Kirjutamise ajal oli Turgenev arestis, sest ta oli tsensuuri tahte vastaselt avaldanud nekroloogi seoses Gogoli surmaga. Kirjastaja Ivan Aksakov vaimustus jutustusest, mille Turgenev talle saatis märkusega, et see on kirja pandud arestisoleku ajal, ja tahtis seda avaldada oma Moskva-lugude kogumikus. Aga tsensuur keelas kogumiku avaldamise ära. Nii ilmuski "Mumuu" esmakordselt alles 11 kuud hiljem, 1854. a ajakirjas Sovremennik.

Väidetavalt olid "Mumuu" kirjapaneku ajendiks tõsielusündmused, mis toimusid Turgenevi ema majas. Kurttumma Gerassimi asemel oli tegelikus elus kojameheks kurttumm pärisori Andrei. Andreil oli tõepoolest koerake Mumuu, kelle ta uputas majaemanda käsul. Ainult kui jutustuses Gerassim pahasena lahkus ja kodukülla tagasi läks, siis tegelikus elus jätkas Andrei ustavalt kojameheteenistust oma proua juures.

Lapsena ma eelnevat ei teadnud, aga lugu kojamees Gerassimist, kes oma ainsa sõbra, ustava koerakese uputas, mõjus niimoodi, et me sellest koolitundides eriti rääkida ei tahtnud. Miks ta ometi pidi nii toimima!

Kui kustus Gerassimi lootus abielluda pesupesija Tatjanaga, olnuks ta tõenäoliselt väga suures masenduses, kui ei oleks leidnud väikese mustalaigulise kutsika. Koerake "oli haruldaselt tark, hellitses kõikidega, kuid armastas ainult Gerassimit. Gerassim ise armastas teda meeletult... ja temale oli ebameeldiv, kui teised koera silitasid: kas ta kartis tema pärast, või oli ta armukade - jumal teab!"

Kui proua tahtis koera silitada, näitas Mumuu talle hambaid. Sellest piisas proua tusatuju tekitamiseks. Ta käskis koera majast minema viia. Seda tehtigi Gerassimi teadmata, kuid koerake tuli tagasi. Õnnetuseks kuulis proua ta haukumist ja seega oli loomakese saatus otsustatud.

"Gerassim pööras näo kõrvale, pigistas silmad kinni ja laskis käed lahti... ta ei kuulnud midagi, ei kukkuva Mumuu lühikest vingatust, ei rasket veelaksatust: temale oli kõige kärarikkam päev hääletum ja kõlatum kui kõige vaiksem öö meile, ja kui ta jälle silmad avas, ruttasid jõel endiselt väikesed lained, otsekui üksteist taga ajades; endiselt loksusid ja koputasid nad vastu paadikülgi, ja ainult kaugel tagapool jooksis mingeid laiu sõõre kalda poole."

Gerassim läks kodukülla tagasi, aga ei võtnud enam kunagi endale koera.

Mäletan, et mõtlesin lapsena, miks Gerassim koera uputas, kui ta oleks võinud teda kodukülla kaasa võtta. Ja lastelooks ei pea ma seda jutustust tänini.

Иван Тургенев "Муму" (1852).