"Tšukotka"

Tihhon Sjomuškin
"Tšukotka"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Kaarel Puskar.
Kaanekujundus Ella Lüüs.

Mitmesuguseid raamatuid põhjarahvaste elust on mulle lapsepõlvest meelde jäänud palju. Tihhon Sjomuškini "Tšukotkale" lisaks näiteks Nikolai Šundiku "Kaugel põhjas", Maks Zingeri "112 päeva koertel ja põhjapõtradel", meie oma Herta Laipaiga "Hõbetähega taigas" jt, millele mõni aasta hiljem tõi lisa ka sõna otseses mõttes suurepärane suursari "Maailm ja mõnda".

"Tšukotka" esimene osa "Kaugeil randadel" räägib 1928. a Tšuktšimaale saabunud noorte õpetajate kohanemisest kõige uuega, koolielu algusest ja õppurite igatsusest oma jarangade järele, mitmesugustest koolieluga seotud seikadest nagu juukselõikamine, saun, mängud ja tantsud, kinomuljed jne, aga ka sellest, kuidas šamaan tšuktši rahvast pettis ning doktor temast võitu sai. Noor tudeng Tanja Vdovina töötas Tsuktšimaal õpetajana kaks aastat ja läks siis tagasi Leningradi Herzeni-nim Pedagoogilisse Instituuti.

Teine osa "Kuus aastat hiljem" ongi sellest, kuidas nüüd juba õpetajadiplomi saanud Tatjana Nikolajevna tuleb Tšuktšimaale tagasi. Sjomuškini kirjapanek sisaldab palju huvitavaid fakte ning on paeluv lugemine. Näiteks:

""Kas mäletad, kuidas sa kulbatšis esimest korda sauna ehitasid, kuidas sa soovitasid inimestel end veega kasta? Alguses nad kartsid, pärast aga oli hea."
"Mäletan."
"Hiljem, kui sa olid ära läinud, mõtlesin ma tol suvel kaua-kaua. Ma tegin oma nõukogus määruse: kõigil meie inimestel tuleb suvel end jões pesta. Katsusin jõevett sõrmega - pole viga, vesi on hea. kuid meie jõeke jookseb mägedest ja kui kõik inimesed olid vette roninud, hakati rääkima: "Vist on vesi külm!" - "Ei ole," ütlesin ma, "ei ole külm, ma hoian kogu aeg sõrme sees." Inimesed kuulasid käsku ja hakkasid köhima ning rind jäi haigeks. Vaat niisugune viga oli," lõpetas ta ohates.
"Jah, Ulvurgõn, juhtub, et inimene ka eksib.""

Küllap oleks raamatus kirjeldatud lugudest terve trobikonna tšuktša-anekdoote võinud vorpida, aga Sjomuškin suhtub sellesse põhjarahvasse lugupidavalt ja sõbralikult. Seepärast oli teda hea lugeda ja kauge maa muutus lugejale lähedaseks.

"Võib-olla on Tšuktšimaa kevad just sellepärast nii kena, et siin kõige pisemgi looduse elavnemise tunnus köidab kogu su tähelepanu.
Kevade saabumisega omandavad isegi küttide karm-tõsised näod hoopis teistsuguse ilme.
Vastu tulles hüüavad tšuktšid juba eemalt:
"Nargõnen omõtšagte! (Soojus on tulnud!)
Nende silmad säravad iseäralikult, laial näol on naeratus.
Sellel ajal sõidab kajur kiiremini. Käratult libisevad nartajalased mööda kergelt pehmenenud lumekoorikut. Tee on igal pool, kuhu sa ka ei sõidaks.
Inimene on riietatud kergelt. Ta istub nartal mütsita ja ümiseb laulu kevadele.
Ta laulab sellest, et maipidustustel tema koerad toovad esimese auhinna, ta püss toob esimese auhinna, ta jalad võidavad parima jooksja."

* Tihhon Sjomuškin (13 /26/ juuni 1900 - 6. mai 1970) oli vene nõukogude kirjanik. Pensa oblastist pärit noormees läks Tšukotkasse esmakordselt 1924. a ja viibis seal seejärel tihti, kirjutades sellest maast nii olukirjeldusi kui jutustusi. Ta aitas kaasa tšuktši kirjakeele loomisele ning oli 1928. a esimese tšuktši lastele loodud internaatkooli direktor.

Тихон Сёмушкин "Чукотка" (1950).