Andres Saal
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“
Trükitud Joh. Solba kuluga. Tartu 1889.
See oli esimene raamat, mida ma lapsena lugesin gooti kirjas. Andis ikka pusida ja kuskil teise kolmandiku juures tüdisin ära. Aga sellest gooti kirja pusimisest oli mulle kasu palju aastaid hiljem, kui juba ülikoolis gooti kirja nii lugema kui ka kirjutama õppisime. Tol ülikooliajal lugesin ka „Vambola“ lõpuni, sest seda oli eesti kirjanduse eksamiks vaja.
Nüüdsetel lugejatel on lihtsam, sest „Vambolat“ saab nüüd lugeda tavalises trükikirjas nii tavaraamatutest kui e-raamatuna. Iseasi, kas seda lugeda viitsitakse. Lappasin ka ise raamatu ühe uuema väljaande läbi, et sündmustik paremini meenuks.
Andres Saal
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“
„Loomingu“ Raamatukogu nr. 17-20 (961-964).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1976.
Aga ma ei hakka oma muljeid siia eriti kirja panema, vaid tsiteerin hoopiski „Eesti kirjanduse ajaloos“ (II kd. kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1966) Saali loomingut käsitlenud peatüki autorit Endel Nirki:
„Saali raamatuis domineerib kaleidoskoopiliselt kirev juhtumuste ja ootamatute pöörakute ahel. Siin tuleb ette suurem jagu tolleaegses seikluskirjanduss ja romantilises ajaloolises proosas kasutamist leidnud iseloomulikke motiive: sünnipära saladusi, kuratlikke intriige, elupäästmisi, äraeksimisi, põgenemisi ja jälitamisi, varitsemisi ja lõksumeelitamisi, vangilangemisi ja ootamatud pääsemisi, tundmatuks jäämisi või järske äratundmisi, ekslikult surnuks peetuid, röövitud lapsi, saladuslikke sõpru, maskeerimisi võõraste riietega, esinemisi valenimega, tähendusrikkaid unenägusid, pihtimisi surivoodil jne. jne. Kõike seda on kuhjatud täiesti mõõdutundetult, küllaldase motiveeringuta, vähese kunstilise vaistuga. Seal, kus oleks piisanud ühestki sõlmest, on Saal neid pahatihti pununud üheksa tükki ülestikku.“
Ja veel sealtsamast:
„Saali teoste rahvavanemad, nende mõrsjad, naised ja lapsed on tavaliselt ikka vaid ühest seiklusest ja saladuslike juhtumuste keerisest teise sattuvad üksikkangelased vanade rüütliromaanide laadis, nagu nende vastasedki meenutavad rohkem literatuurseid kurjuse kehastusi kui ajalooliselt eksisteerinud vaenulikke jõude.“
Kohati lausa roosinupuliselt õhetav-romantiline, siis jälle kurbusest nõretav – sedamööda, kuidas tegelaste armu- ja sõjaseiklused kulgevad, on seda raamatut aeg-ajalt tüütu lugeda ja erilist elamust see ei paku. Kuid mõnevõrra mõjub see sissevaatena oma kirjutamise aega, mil rahvusromantiline õhkamine lugejatele hästi peale läks ja nende hingi erutas.
Tsitaat „Vambola“ lõpust:
„Sõjad ning orjapõlv kaotasid isamaa aasadelt paradiisi-ilu, rõõmuhelinad ja laulukaja. Kui palju suurust ja ilu pole hauda läinud! Teekäija ei aimagi, mis rusudel rändab ta jalg. Õnn käib maailmas keerdu: kui päike läheb ühele rahvale looja, siis tõuseb ta teisele.“
Andres Saali ja Eduard Bornhöhe aeg on meie kirjandusloos ajaloolise romantismi ajajärk, mille alguseks võib lugeda Bornhöhe „Tasujat“. 19. sajandi 80. ja 90. aastail langes pearõhk ajaloolistes jutustustes tegelastele, kelle kangelaslikkusel pole tihti mingeid piire. Saali umbes kümnest ajaloolisest jutustusest on menukaimad ja ka ajaloolise tausta poolest tugevaimad triloogia moodustanud „Vambola“, „Aita“ ja „Leili“, kus käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust.
* Andres Saal (21. mai /vkj 9. mai/ 1861 – 23. juuni 1931) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, fotograaf, kartograaf ja etnoloog.] Saali romantilise ajaloolise proosa eeskujuks oli Walther Scotti looming. Kui 1893. a keelustati ametliku ettekirjutusega Eesti ajalugu käsitlevate kirjandusteoste avaldamine, suundus Saal välismaale. Tema edasine elu kujunes parajaks seikluseks. 1897. aastast tegutses Saal Indoneesias, seejärel ka mujal välismaal, 1920. a asus elama Los Angelese tuntud aedlinnas Hollywoodis, kus ka suri. Kirjaniku põrm toodi Eestisse.
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“
Trükitud Joh. Solba kuluga. Tartu 1889.
See oli esimene raamat, mida ma lapsena lugesin gooti kirjas. Andis ikka pusida ja kuskil teise kolmandiku juures tüdisin ära. Aga sellest gooti kirja pusimisest oli mulle kasu palju aastaid hiljem, kui juba ülikoolis gooti kirja nii lugema kui ka kirjutama õppisime. Tol ülikooliajal lugesin ka „Vambola“ lõpuni, sest seda oli eesti kirjanduse eksamiks vaja.
Nüüdsetel lugejatel on lihtsam, sest „Vambolat“ saab nüüd lugeda tavalises trükikirjas nii tavaraamatutest kui e-raamatuna. Iseasi, kas seda lugeda viitsitakse. Lappasin ka ise raamatu ühe uuema väljaande läbi, et sündmustik paremini meenuks.
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“
„Loomingu“ Raamatukogu nr. 17-20 (961-964).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1976.
Aga ma ei hakka oma muljeid siia eriti kirja panema, vaid tsiteerin hoopiski „Eesti kirjanduse ajaloos“ (II kd. kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1966) Saali loomingut käsitlenud peatüki autorit Endel Nirki:
„Saali raamatuis domineerib kaleidoskoopiliselt kirev juhtumuste ja ootamatute pöörakute ahel. Siin tuleb ette suurem jagu tolleaegses seikluskirjanduss ja romantilises ajaloolises proosas kasutamist leidnud iseloomulikke motiive: sünnipära saladusi, kuratlikke intriige, elupäästmisi, äraeksimisi, põgenemisi ja jälitamisi, varitsemisi ja lõksumeelitamisi, vangilangemisi ja ootamatud pääsemisi, tundmatuks jäämisi või järske äratundmisi, ekslikult surnuks peetuid, röövitud lapsi, saladuslikke sõpru, maskeerimisi võõraste riietega, esinemisi valenimega, tähendusrikkaid unenägusid, pihtimisi surivoodil jne. jne. Kõike seda on kuhjatud täiesti mõõdutundetult, küllaldase motiveeringuta, vähese kunstilise vaistuga. Seal, kus oleks piisanud ühestki sõlmest, on Saal neid pahatihti pununud üheksa tükki ülestikku.“
Ja veel sealtsamast:
„Saali teoste rahvavanemad, nende mõrsjad, naised ja lapsed on tavaliselt ikka vaid ühest seiklusest ja saladuslike juhtumuste keerisest teise sattuvad üksikkangelased vanade rüütliromaanide laadis, nagu nende vastasedki meenutavad rohkem literatuurseid kurjuse kehastusi kui ajalooliselt eksisteerinud vaenulikke jõude.“
Kohati lausa roosinupuliselt õhetav-romantiline, siis jälle kurbusest nõretav – sedamööda, kuidas tegelaste armu- ja sõjaseiklused kulgevad, on seda raamatut aeg-ajalt tüütu lugeda ja erilist elamust see ei paku. Kuid mõnevõrra mõjub see sissevaatena oma kirjutamise aega, mil rahvusromantiline õhkamine lugejatele hästi peale läks ja nende hingi erutas.
Tsitaat „Vambola“ lõpust:
„Sõjad ning orjapõlv kaotasid isamaa aasadelt paradiisi-ilu, rõõmuhelinad ja laulukaja. Kui palju suurust ja ilu pole hauda läinud! Teekäija ei aimagi, mis rusudel rändab ta jalg. Õnn käib maailmas keerdu: kui päike läheb ühele rahvale looja, siis tõuseb ta teisele.“
Andres Saali ja Eduard Bornhöhe aeg on meie kirjandusloos ajaloolise romantismi ajajärk, mille alguseks võib lugeda Bornhöhe „Tasujat“. 19. sajandi 80. ja 90. aastail langes pearõhk ajaloolistes jutustustes tegelastele, kelle kangelaslikkusel pole tihti mingeid piire. Saali umbes kümnest ajaloolisest jutustusest on menukaimad ja ka ajaloolise tausta poolest tugevaimad triloogia moodustanud „Vambola“, „Aita“ ja „Leili“, kus käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust.
* Andres Saal (21. mai /vkj 9. mai/ 1861 – 23. juuni 1931) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, fotograaf, kartograaf ja etnoloog.] Saali romantilise ajaloolise proosa eeskujuks oli Walther Scotti looming. Kui 1893. a keelustati ametliku ettekirjutusega Eesti ajalugu käsitlevate kirjandusteoste avaldamine, suundus Saal välismaale. Tema edasine elu kujunes parajaks seikluseks. 1897. aastast tegutses Saal Indoneesias, seejärel ka mujal välismaal, 1920. a asus elama Los Angelese tuntud aedlinnas Hollywoodis, kus ka suri. Kirjaniku põrm toodi Eestisse.
No comments:
Post a Comment