"Jutustus üksmeelseist"

Irina Karnauhhova
"Jutustus üksmeelseist"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Laine Kurai.
Illustreerinud L. Samoilov.

Tanja ehk Västrik oli tore tüdruk.

"Tanja ei mäleta ema - ema suri, kui Tanja oli aastane. Teda asendas Leena.
Juba kaks aastat on sellest möödas, kui isa läks sõtta ja õde Leena on nüüd Tanjale nii isaks kui ka emaks.
Koristamistööd on lõpetatud. Supp on asetatud priimusele, nüüd võib pool tundi lugeda, enne kui asuda õppetükkide kallale."

Orvuks jäänud Tanja elus oli kõik olemas selleks, et kirjutada temast kurb virisev raamat. Aga "Jutustus üksmeelseist" oli väga helge raamat sellest, kuidas sõjaaja lapsed inimväärset elu püüdsid elada. Tanja õde suunatakse õpetajaks külla, mida ei olegi kaardil, ja seal tuleb Tanjal uude ellu sisse elada. Pikapeale sõbruneb ta korteriperenaise Vlasjevnaga ja õpib tundma maaelu iseärasusi ning kohalikke lapsi.

Jah, muidugi oli tegemist stalinliku aja raamatuga ja mõned leheküljed raamatus on sellest, kuidas Stalin kutsub raadiokõnes, mida Tanjagi koos külarahvaga kuulab, võitlema fašistidega Berliinis. Aga see ülipatriootiline stalinlikkus ei domineeri raamatus, vaid kõlama jääb, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, tööd teevad, lapsi kasvatavad, süüa keedavad, haigustega võitlevad... - elavad oma elu, mõtlevad oma mõtteid, ootavad lähedasi sõjast koju ja püüavad üksteist toetada, sest nagu ütles laul:

"Nüüd käies kooliteel häid sõpru leiad palju,
ja olgu sõprus see nii tugev nagu kalju..."

Igatahes lugesin selle raamatu lapsepõlves päris narmendama.

Irina Karnauhhovaga seoses vaata ka: "Lõbusad muinasjutud"

Ирина Карнаухова "Повесть о дружных" (1949).