"Tuled jõel"

Nikolai Dubov
"Tuled jõel"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud Vera Veber.
Illustreerinud Ebba Parviste.

Minu jaoks on üsna arusaamatu, miks see raamat mul alles on. Võib-olla sünkja kaanepildi pärast, mis veidi lummavalt mõjus. See raamat ei köitnud mind, oli rohkem n-ö poisteraamat. Nii selle sisukokkuvõttes on üsna üldiselt öeldudki: noorsoole mõeldud jutustus isata kasvanud poisikese Kostja suvepuhkusest meremehest onu juures.

Siiski panen siia mõne tsitaadi ja illustratsiooni.

"Kui Kostja, kes sel ajal käis neljandas klassis, kuulis, et onu on poivalvur, oli ta väga rõõmus ja hakkas onult kõike pärima, arvates, et too on midagi majakavalvuri taolist kuskil asustamata saarel, millest ta oli lugenud Jules Verne'i raamatus "Majakas maailma äärel". Kuid onu naeris ja vastas, et pole mitte midagi sellesarnast. Majakas jääb majakaks ja poi poiks. Need on lihtsalt väikesed kolmnurksed tornikesed parvedel. Õhtul tuleb süüdata pois tuli ja hommikul see kustutada - see ongi kõik. Saari seal on, ja need on küll viimane kui üks asustamata. Seal ei saagi keegi elada: suurvee ajal ujutab vesi saared üle, pealegi ei kasva liivasel pinnal midagi muud kui ainult pajuvõsa ja rohi.

Mitte midagi huvitavat seal Kostjat ees ei oota. Võib-olla ehk supelda ja kala püüda saab, nii palju kui süda kutsub. Aga ka seda tuleb teha üksi, nii et igav on siiski. Onul poegi ei ole - on vaid tütar Njura..."

"Kostja oleks tahtnud hüüda, jutustada kõigile laevasolijatele sellest, millega nemad - onu Jefim ja Kostja - toime tulid, millised kangelased nad on. Juba ette kujutleb ta, kuidas tulevad siis reelingu äärde kobarasse kokku ehmunud, vapustatud reisijad, kuidas nad vaatavad hirmuga sinna, kus Kivivalli kohal kerkivad lained, ja vaatavad Kostjale - vaimustuse ja tänuga. Kuid reisijad magavad rahulikult ega aima mitte midagi, vahipostil seisja aga pole võib-olla märganudki Kostjat."

Dubovi raamatutest mäletan lapsena lugenud olevat veel "Kodumaa äärel" (1950, e. k 1952) ja kui juba tudeng olin, siis ilmus sarjas "Noorus ja maailm" tema "Orb. Raske proov" (1955 ja 1960, e. k 1966), aga nende sisu pole mul kuigi palju meeles. Samuti ei meenu suurt midagi Loomingu Raamatukogus ilmunud "Põgenikust" (1966, e. k 1967).

Dubovit peeti tol ajal väga heaks nõukogude noortekirjanikuks, aga mulle tundusid ta teosed, isegi muudest põnevam, ekspeditsioonidest ja salaküttidest pajatav "Kodumaa äärel", raskepärastena ja üsna stereotüüpsed tegelased ning sündmustik ei jäänud eriti meelde.

Nüüd tagantjärele arvan, et tema raamatud on oma ajale väga tüüpilised. Täpselt niisugused, nagu pidid olema. Ja võib-olla just niisugustena - tolles keskpärasuses, mida tol ajal kirjanduselus määravaks peeti -  praeguste lugejate pilgule huvitavad, kuigi nende tohutus köitvuses ja väärtuses kahtlen ma endistviisi. Tollased kirjanduskriitikud ütlesid, et Dubov kujutab noori inimesi piirsituatsioonides, kus nad kas jäävad enesele ustavaks või murduvad, kui hädaolukord sunnb neid täiskasvanutena tegutsema.

* Nikolai Dubov (1910-1983) sündis töölisperes Omskis. Töötas veduriremonditehases märkijana. Kirjanduslikku tegevust alustas tehase ajalehe toimetajana. Põhiosa elust elas Kiievis. On kirjutanud näidendeid ja jutustusi nii noortele kui täiskasvanutele. NSVL riikliku preemia laureaat 1970. a.

* Ebba Parviste (Kirikal, 4. okt 1922 - 20. sept 2008) - eesti kunstnik.

Николай Дубов "Огни на реке" (1952).