25/10/2015

"Kadri"


Silvia Rannamaa
„Kadri“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud Edgar Valter.

Raamat, mis minu lugemisvara hulka jõudis täpselt õigel ajal: olin selle peategelasega ühevanune ja samastuda oli kerge. Samastumisega kaasnes loetu südamessevõtt ja meeldetalletumine.

Mulle meeldis, kuidas kirjanik oli kirjeldanud Kadri ellusuhtumist, mis lõppkokkuvõttes polnudki muud kui inetu pardipoja kihk ilu ja õnne järele. Nii et „Inetu pardipoeg“ sobis „Kadri“ esimese osa pealkirjaks suurepäraselt. Kohtumine kirjanikuga äratas Kadris unistused ja elujulguse, professori tehtud silmaoperatsioon tundus paljutõotavana…

… ja teise osa pealkirjaks saigi „Võluprillid“. Silmade avanemine, lennujulgus, mille tõid oma tiibadel kaasa igatsusluiged ja esimesed nooruskiindumused.

„Kadri“ on vist küll raamat, mis mingisugust ümberjutustamist ei vaja. Nii paljud – nüüd juba põlvkonnad – on seda ühe toreda tüdruku kasvulugu lugenud. Tüdrukute lemmikraamat. Poisid on kurtnud, et Rannamaa raamat meeldib neile vähem, kuigi päris ükskõikseks ei jäta neidki. Praegusaja lastele on „Kadris“ kindlasti palju kummalist, sest ajad on nii palju muutunud ja ellusuhtumised ja elujuhtumused hoopis teistsugused.

„Pole mina mingi printsess ega vanaema mingi nõid. Vanaema on üsna harilik vana inimene, kes ainukesena maailmas mind armastab ja hoiab, ja temagi tahab, et oleksin parem, kui ma olen. Me igatseme ju üht ning sama asja, kuid mis parata, kui see nii ei ole. Ta ohkab sageli: „Miks sina küll selliseks viletsaks oled loodud?“ Sedasama mõtlen minagi, kuid miski ei muutu seeläbi paremaks. Ma ei saa ilmaski millegagi hakkama, mida ta mul teha käsib. Siis ta vihastub, tutistab või müksib mind ja teeb kõik ise. Mõnikord kuulen, kuidas ta poriseb: „Kellesse see laps küll on läinud?“ Mitte kellessegi pole ma läinud. Olen täitsa ainulaadne iseendataoline käpard.“

Olen siin blogis varemgi kirjutanud, et minu (põlvkonna) esmatutvus „Kadriga“ ei alanud selle raamatu ilmumisega. „Kadri“ kirjutamist oli Silvia Rannamaa alustanud 1957. a ja katkend sellest avaldati esmakordselt kogumikus „Jutupaunik 1“ 1958. a. „Jutupaunikus“ joonistas Kadrit Edgar Walter (nagu ta oma nime toona kirjutas), kelle illustratsioonid ka „Kadri“ raamatus on. See Kadri, keda Edgar Valter kujutas, meeldis mulle väga ja sobis kokku mu kujutlusega loetust.

Sellel illustratsioonil on Kadri raamatuid ahmimas, nagu ta esmakordselt lugejate ette ilmus 1958. a „Jutupaunik 1“ köites:


Ülejäänud illustratsiooninäited on 1959. a raamatust, mille leheküljed ajas juba üsna kulunud ja koltunud on.




„Kasuemast“, „Kadri“ järjest, mis mõni aasta hiljem ilmus, kirjutan millalgi teine kord.

* Silvia Rannamaa (3. märts 1918 Tallinn – 19. aprill 2007 Tallinn) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks noortejutustustega "Kadri" (1959) ja "Kasuema" (1963). Tema siinne foto on pärit EKBL-ist, 1975.

* Tänavu maikuus pandi Mustamäel Männi pargis teiste kirjanike mälestuspinkide kõrvale ka Silvia Rannamaa nimega pink.  Käisin seda 24. oktoobril 2015 siinse blogiteksti jaoks pildistamas. Maasolevatest jälgedest nähtub, et sellel sageli istutakse – tõenäoliselt meenutatakse siis ikka ka nii „Kadrit“ kui ka tema autorit.


1 comment:

  1. Kopin siia kommentaari FB-leheküljelt, ehk lisab see kommenteerijatele kirjutamisjulgust.

    PS kirjutas:
    ""Kadri" ja "Kasuema" kuulusid koolipõlves ka minu lemmikute hulka. Mõtlen, et küllap naudiksin neid nüüdki - 50+ klubisse kuulujana. Mäletan, et mõlemad raamatud olid mitmekihilised."

    ReplyDelete