Vahepala: raamatusari „Stalini preemiaga autasustatud teos“ 1948–1955

Aastatel 1941–1954 pälvis NSV Liidus hulk kirjandusteoseid Stalini preemia. Suurem enamus neist ilmus Eesti NSVs aastatel 1948–1955 ka eestikeelses tõlkes raamatusarjas „Stalini preemiaga autasustatud teos“. Wikipedia väitel ilmus selles sarjas koos mitmeköiteliste teoste ja kordusväljaannetega kokku 84 raamatut. Rahvasuus kutsuti neid lühendatult Stalini preemia laureaadid.

Enamikku neist lugesin juba üsna varakult. Kahtlemata ei olnud see lapsele ja varateismelisele eakohane lugemine, aga äratas omamood huvi kaugete maade ja rahvaste vastu. Ehkki domineerisid vene kirjanikud, oli palju ka teiste liiduvabariikide omi. Praegu oleks ehk poliitkorrektne öelda, et vuihh, Stalini preemia, mis niisugustest raamatutest ikka lugeda, aga tegelikkuses ilmus sarjas väga erinevaid teoseid ja nii mõnedki neist on lugemisväärsed ka praegu.

Allpool kirjutan oma lühimeenutuse loetud raamatute kohta, pikemalt teen mõnest juttu ehk kunagi teinekord. Kui ma kirjutan mõne raamatu kohta, et ei mäleta, siis tähendab see, et ma ei mäleta oma esmalugemise muljet. Kirjutan nii, nagu meelde tuleb, teatmetest ega raamatutest praegu üle ei vaata. Et tegemist on lapsepõlvemälestustega, ei maksa siit otsida sügavalt ideoloogilisi hinnanguid.

1948

•    Veera Panova „Teekaaslased“ – üsna produktiivse naiskirjaniku raamat rindearstidest ja -õdedest. Veera Panova teosed olid enamasti südamlikud ja emotsionaalsed, jäid hästi meelde ja neid sirvisin üsna sageli. Võimalik, et kirjutan neist tulevikus pikemalt.
•    Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“ (I osa) – koos järgmisel aastal ilmunud teise osaga huvitav ajalooline ülevaade, mida paljud „Kannatuste raja“ kõrval ka Tolstoi põhiteoseks peavad. Noorele minule oli raamat väga raskepärane.
•    Konstantin Simonov „Vene küsimus“ – Simonovi muid raamatuid lugesin hiljem palju, aga seda teost konkreetselt ei mäleta.

•    Pjotr Pavlenko „Õnn“ – igav ja keskpärane.
•    Veera Panova „Kružilihha“ – meeldis mulle „Teekaaslastest“ palju vähem ja ei jäänud eriti meelde.
•    Viktor Nekrassov „Stalingradi kaevikuis“ –  hästi huvitavalt kirjutatud raamat, kurb ja pingeline. Hiljem kuulus see Stalini preemiast hoolimata keelatud kirjanduse hulka, sest autor ühines tollaste dissidentidega. On kirjutanud veel palju huvitavaid teoseid, mis on ilmunud ka eesti keeles. Võimalik, et kirjutan neist tulevikus blogis pikemalt.
•    Mihhail Bubennov „Valge kask“ – igav ja keskpärane.

1949

•    Jossif Likstanov „Väikemees“ – vist oli see raamat orvuks jäänud poisist, kellest sai tööstuskooli õpilane. Lapsena lugesin, aga üle lugemiseks tahtmist ei tekkinud.
•    August Jakobson „Autasustatud näidendid. Elu tsitadellis. Võitlus rindejooneta“ –  sünged ja raskepärased. „Elu tsitadellis“ oli esimese Eesti NSVs tehtud mängufilmina huvitav oma peategelase, erakliku professor Miilase tõttu, keda mängis Hugo Laur ja kelle abikaasa rollis oli Aino Talvi.
•    Emmanuil Kazakevitš „Täht“ – õhuke kurb raamat, kui õigesti mäletan, siis luurajatest.
•    Fjodor Panfjorov „Võitlus rahu eest“ (I ja II raamat) – ei mäleta.
•    Berdõ Kerbabajev „Otsustav samm“ – ei mäleta.
•    Andrei Upit „Haljendav maa“ (I ja II raamat) – ei kutsunud lugema, tundus igav.
•    Aleksandr Gontšar „Lipukandjad“ – ka ei midagi erilist.
•    Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“ (II osa)
•    Ilja Ehrenburg „Torm“ (I ja II raamat) – Ehrenburg on oma raskepärasusest hoolimata päris huvitav autor ja alati ka faktirohke, „Torm“ ei ole minu meelest siiski kuigi eriline raamat.
•    Hans Leberecht „Valgus Koordis“ – lapsena loetuna oli minu jaoks väga igav. Samanimeline film jäi meelde ilusate laulude ja mõne künnikaadri kaudu.

1950

•    Vassili Ažajev „Kaugel Moskvast“ (I–II osa) – ei midagi erilist, aga väga mahukas „tellis“.
•    Muhtar Äuezov „Abai“ (I köide) – ei mäleta.
•    Konstantin Fedin „Esimesed rõõmud“ – päris huvitav, kuid veniv kirjeldus noorte elust. Selle järgi tehtud film oli samuti täitsa vaadatav.
•    Semjon Babajevski „Kuldtähe kavaler“ – hästi  paks raamat, peategelane meeldis, aga muidu üsna tüütu teos.
•    Boriss Galin „Donbassis“ – raskepärane tööstusromaan, mis mulle mingit huvi ei pakkunud. Seoses praeguste sealse kandi sündmustega oleks ehk päris huvitav sirvida.
•    Tihhon Sjomuškin „Alitet läheb mägedesse“ – tšuktšide elust. Vist ei lugenud ma seda lapsena, küll aga meeldis mulle sama autori „Tšukotka“, millest siin blogis juba juttu olen teinud.

1951

•    Vilis Lācis „Torm“ (I–IV osa) – oli huvitav, aga millegipärast olid mul kodus ainult esimene ja viimane osa, vahepealne jäigi lugemata. Lācis oli tol ajal ja kümmekond aastat hiljemgi Eestis kõige loetavam läti autor, tema „Kaluri pojast“ olen siin juba kirjutanud.
•    Muhtar Äuezov „Abai“ (II köide) – ei mäleta.
•    Mehdi Hüssein „Apšeron“ – vist oli see seotud naftatootjatega. Tööstusromaan, pigem pikem olukirjeldus.
•    Emmanuil Kazakevitš „Kevad Oderil“ – lugesin huviga, nagu hulk aastaid hiljem ka järge „Maja väljaku ääres“, sõjajärgsest Saksamaast.
•    Arkadi Perventsev „Au noorest east“ – sõjaromaan vapra noore peategelasega, lõunamaalaslikult hoogne lugemine, teismeeas meeldis.

1952

•    Aleksandr Tšakovski „Meil on juba hommik“ – ei mäleta. Pealkirja järgi arvaksin, et oli midagi Kaug-Idast.
•    Vitali Zakrutkin „Ujuv staniitsa“ – ei mäleta. Üks peategelanna vist oli mingi Grunja.
•    Anatoli Rõbakov „Autojuhid“ – korra lugesin, aga ei midagi erilist.
•    Boriss Polevoi „Meie – nõukogude inimesed“ – lugesin, sisaldas lühilugusid inimestest, keda Polevoi rindekorrespondendina kohtas. Ajakirjanduslikult huvitav raamat.
•    Nikolai Nikitin „Põhja Aurora“ – ei mäleta.
•    Mirza Ibrahimov „Saabub päev“ – ei mäleta.
•    Fjodor Gladkov „Jutustus lapsepõlvest“ – külalaste elust, lugesin huviga ja meeldis. Võib-olla kirjutan sellest tulevikus pikemalt.
•    Konstantin Fedin „Ebatavaline suvi“ – ei mäleta.
•    Semjon Babajevski „Valgus maa kohal“ – ei mäleta.
•    Aleksei Koževnikov „Elav vesi“ – ei mäleta.
•    Anna Sakse „Ülesmäge“ – oli vist kolhoosielust, ei mäleta, et oleksin lugenud.
•    Vadim Sobko „Rahu pant“ – ei lugenud.
•    Galina Nikolajeva „Lõikus“ – ei jätnud muljet, kuigi Nikolajeva hilisem romaan „Võitlus teel“ mulle väga meeldis.

1953

•    Juri Trifonov „Üliõpilased“ – meeldis väga, hoogne kirjeldus tollasest üliõpilaselust koos õpingute ja labrakatega.
•    Natan Rõbak „Perejaslavi Raada“ (I köide) – kogukas teos, mida ma ei lugenud, aga mis praeguste Ukraina-sündmustega seoses võib huvi pakkuda, kuigi praegusajal peavad kriitikud seda väga ebaobjektiivseks teoseks.
•    Vladimir Popov „Teras ja šlakk“ – taas üsna igav tööstusromaan.
•    Vilis Lācis „Uuele rannale“ – päris huvitav kirjeldus Lätist, lugesin korduvalt ja käisin ka filmi vaatamas.
•    Lev Nikulin „Venemaa ustavad pojad“ – ei mäleta.
•    Antonina Koptjajeva „Ivan Ivanovitš“ – raamat, mis mulle on alati meeldinud. Sümpaatse arsti tööalased probleemid ja intriigid. Teine osa „Sõprus“, mis eesti keelde tõlgiti hulk aastaid hiljem,  enam nii hea ei olnud, aga „Ivan Ivanovits“ sobib ka praegu lugemiseks.
•    Veera Panova „Helge kallas“ – ei mäleta, vist oli kolhoosnike elust.
•    Fjodor Panfjorov „Võidetute maal“ – ei mäleta.
•    Fjodor Gladkov „Priius“ – järg „Jutustusele lapsepõlvest“ ja mulle huvitav. Väike Fedja lahkus koos vanematega külast ja sõitis Volgamaale. Ta elas Astrahanis ja seejärel kalatööstuses – vataagas, kus ta ema töötas. Selle kalatööstuse argipäeva kirjeldused olid väga kaasahaaravad ja kuidagi soolalõhnalised. Kui juba täiskasvanuna ise Astrahanis käisin, tuli see raamat sageli meelde.
•    Aleksandr Tšeišvili „Lelo“ – See raamat (teekasvatajatest, kui ma õigesti mäletan)  tekitas minus huvi Gruusia vastu, oli hoogne ja põnev.
•    Kavi Nadžmi „Kevadised tuuled“ – ei mäleta.
•    Gumer Baširov „Au“ – ei mäleta. Kuigi, kas sellest või eelmisest raamatust jäi meelde naisenimi Karlõgatš, mis (vist tatari keeles) pääsukest tähendab.
•    Sadriddin Aini „Buhaara“ – tekitas huvi usbekkide (ja tadžikkide) elu vastu, sisaldas huvitavaid elu-olu kirjeldusi, näiteks kirjutas Aini hästi vahvalt halvaa valmistamisest. Meeldis ja on hilisematel sealkandis käikudel ikka meeles olnud. http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2020/09/buhaara.html
•    Orest Maltsev „Jugoslaavia tragöödia“ – lugesin juba mitte enam nii väga lapsena, väga raske raamat oli. Mõnda aega seoses sealsete sündmustega ka keelatud kirjanduse nimekirjas.
•    Aleksander Vološin „Kuznetski maa“ – väga keskpärane tööstusromaan.

1954

•    Vissarion Sajanov „Taevas ja maa“ – hästi paks ja põhjalik ülevaade Vene lennunduse arengust. Kohati liiga tehniline, aga täiesti huviga loetav ka praegu.
•    Aleksandr Fadejev „Noor Kaardivägi“ – väga huvitav ja kurb raamat noorte elust ja võitlusest sõja-aastatel. Muu hulgas sisaldab ootamatult kauneid kirjeldusi tütarlastest jõe ääres, ülistust emale jne. Minu lapsepõlves ja noorusaastatel oli see koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Praeguseks on paljud selles raamatus kirjeldatud sündmused ja ka Fadejevi enda vastuoluline saatus nii kirjanikuna kui ka Nõukogude kirjandusametnikuna uuesti ja teisiti lahtimõtestatud.
•    Konstantin Sedõhh „Dauuria“ – vist küll kõige paksem Stalini preemia laureaatide sarjas ilmunud teos. Kui ma õigesti mäletan, siis kasakatest. Ei ole kunagi viitsinud läbi lugeda.
•    Wanda Wasiłewska „Laul vete kohal“ (I ja II köide) – poola kirjanduse huvitav näide. Sisu pole kuigivõrd meeles.
•    Saltšak Toka „Arati sõna“ – ei mäleta.
•    Nikolai Zadornov „Isake Amuur“ – ei mäleta.
•    Boriss Polevoi „Jutustus tõelisest inimesest“ – oli samuti kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Sellest raamatust ja oma kohtumisest peategelasega olen kirjutanud siin.
•    Jelizar Maltsev „Kõigest südamest“ – ei mäleta, vist oli kolhoosielust.

1955

•    Stepan Zlobin „Stepan Razin“ (I ja II raamat).
•    Dmitri Jerjomin „Äike Rooma kohal“.
•    Nikolai Zadornov „Kauge maa“.
•    Georgi Markov „Strogovid“.
Olen neid raamatuid lehitsenud, kunagi vist ka mingil määral lugenud, kuid ei mäleta.

Mitmest selles nimekirjas olnud raamatust ja kirjanikust on põhjalikumalt rääkinud David Vseviov „Müstilise Venemaa“ saadetes Vikerraadios.

Piltidel on mõned sarja raamatud ja paar kujundusnäidet.
280. blogipostitus.