26/12/2013

"Pääsukese näärid"


Heljo Mänd
"Pääsukese näärid"


Jõulupühad saavad läbi, hakkame sujuvalt liikuma nääridesse. Ma ei mäletagi, millal Heljo Mänd selle luuletuse kirjutas või millises tema kogus või hoopiski mingis ajakirjas see esmakordselt ilmus. Igatahes oli 1962. aastal Eino Tamberg juba ka neile sõnadele viisi teinud. Mina olin näärivanalt kingituspakki lunastades selle luuletuse stammkunde ja see on mul praegugi peas.

Nüüd peangi luuletaja ees vabandama, sest allpool võib tekstis vigu olla. Päris originaalvarianti ma internetist ei leidnud, igal pool oli mõni viga sees, nii usaldasingi kõige rohkem oma mälu, aga iga viimne kui kirjamärk ei pruugi õiges kohas olla.

PÄÄSUKESE NÄÄRID

Piiri-pääri, piiri-pääri,
kus on pääsukesel näärid?
Kas sa seda siis ei tea.
Lõunamaal ta pühi peab,
neegripoiste palmi all
tuleb öelda salmi tal.

Piiri-pääri, piiri-pääri,
mis saab pääsukene nääriks?
Seda sa nüüd küll ei tea.
Oi, see kink on väga hea,
nääriks saab ta uued prillid,
et teaks karta krokodilli.

On ka võimalik, et kingiks olid mitte uued, vaid suured prillid :)

* Heljo Mänd (sündinud 11. veebruaril 1926 Narvas) on eesti kirjanik.
Postituse illustratsioon on fragment enne 1940. aastat ilmunud postkaardilt.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist BERTA: Näärid - 31. detsember, 1. jaanuar.  Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist. Sõna näärid on mitmuslik, nagu paljud olulisi pühi ja perekonnasündmusi märkivad nimetused (jõulud, lihavõtted, suvisted, pulmad, matused, ristsed), ja on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. Paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline püha kui näiteks jõulud, ja praegu on see kindlasti omakorda paljudele noortele vähem oluline kui viiekümne aasta eest.

19/12/2013

"Huumorit ja satiiri"


Herluf Bidstrup
"Huumorit ja satiiri"
Eesti NSV Kunst. 1959.
Koostanud, kaane ja tiitli kujundanud ning sissejuhatuse kirjutanud Jaan Jensen.

Sissejuhatusest: "Bidstrup on tänapäeva tuntumaid karikaturiste. Tema karikatuurid ja joonistused ilmuvad paljudes maades nii idas kui läänes.  

Herluf Bidstrup õppis Kopenhaageni Kunstide Akadeemias maali, kuid tuntuks sai ja tunnustuse võitis ta oma suurepäraste ja leidlike joonistustega.

Kes on vähem tuttavad Bidstrupi loominguga, peavad teda ainult humoristiks. Kuid nii nagu tema pildiseeriates on palju südamlikku huumorit, niisama teravad on tema poliitilised karikatuurid /---/ Lihtsad inimesed armastavad Bidstruppi, sellevastu vihkavad teda kapitalistid, tõusikud, sõjaõhutajad."

Nõnda see tõepoolest oli. Bidstrupi karikatuurid olid mu lapsepõlveaastatel väga levinud ja naerutasid inimesi, ilmusid ajalehtedes ja -kirjades, ka mitme raamatuna. Oli hea, et sellel 1959. aasta omal olid kõvad pappkaaned - nii ei kulunud raamat suurest vaatamisest ära. Teisel sama pealkirja, kuid erineva sisuga raamatul 1963. aastast nii hästi ei läinud, naljapildiga ümbrispaber on kuskile kadunud, seepärast on siin vaid fragment tiitellehest.

Polnud vist ühtki teemat, mida Bidstrup poleks joonistanud ja tema tüübid olid toredad, eriti kõikvõimalikud neiukesed ja nende siresäärtele järele vaatavad vanemad härrad, igasugused pereinimesed noorpaaridest vanavanemateni, poeedid ja modellid-mannekeenid, lapsed ja vanad, kõige rahumeelsemad kodanikud ja sõjardid jne.

Aga pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Jõulu- ja nääriajaga sobivad need kaks piltjutustust siin (paremaks vaatamiseks ärge unustage pildile klõpsata):

"Aatomisajand" (1959. a raamatust):


"Jõulukingid" (1963. a raamatust; jah, just jõulu-, mitte näärikingid):


* Herluf Bidstrup (10. september 1912 Berliin - 26. detsember 1988 Allerødi vald, Taani) oli Taani kunstnik ja karikaturist. Tema esimene karikatuur avaldati 1932. aastal. Oli omal ajal väga populaarne Saksa Demokraatlikus Vabariigis ja Nõukogude Liidus. Kellel tema karikatuuriraamatuid pole, võib leida palju pilte internetist.

13/12/2013

"Must kass"

13 ja reede. Sellega seoses ei meenu paugupealt ühtki raamatut. Aga ebausust on neid palju. Olgu siis selle aasta viimase 13. ja  reede puhul üks musta kassi ja õnnetu Jassi luuletus.

Ma ei tea, kas see luulepala on tänapäeval unustatud või on see koolilaste hulgas niisama populaarne nagu siis, kui ma koolis käisin  ning seda võis kuulda peaaegu igal koolipeol, deklamaatorite võistlusel või mujal, kus midagi esitada tuli. Vaesest Jassist oli meil südamest kahju.

"Must kass"
Pilt: Asta Vender ja Olev Soans.

Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Lõbusad värsid".

Kõndis kooli poole Jass.
Äkki must
ja kräämas kass
hiilis just
ei-tea-kust,
risti üle tee...

"Head ei tõota see..."
mõtles Jass.
"Neetud kass!
Sinu pärast, kes see teab,
koolis kehvasti veel veab..."

Seisab Jass
ja siunab Jass.
Aga musta karva kass
otse eel
istub teel -
vahib ülbelt näkku veel!

“Mis sa passid, rumal kass!”
hõikab Jass.
Aga see,
rumal, väljagi ei tee!
Istub ja lööb tasa nurru,
liibib muhedasti vurru,
laseb veidi viltu pea,
ega tea -
milles on ta teinud vea!

Astub paremale Jass,
astub sinnapoole kass;
astub vasakule Jass -
sinna astub ka me kass...

Küll on lugu! Täbar lugu!
Oh, sa neetud kassi-sugu!
Ajad Jassi
plaanid sassi -
kassi
pärast ei saa klassi
õigeks ajaks vaene Jass!
Kõtt! Sa kole kass!

(1955)

10/12/2013

"Lapsed, linnud ja loomad"


Richard Roht
"Lapsed, linnud ja loomad"

Jutustusi noortele.
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1947.
Illustreerinud Evald Okas.

Nagu juba "Võrukaelast" kirjutades mainisin, olid  Richard Rohu loomalood mu lapsepõlves väga populaarsed: ikka need mäger Urask, saarmas Udras ja paks kass nimega Otu, kellest, nagu internetiotsingutest välja paistab, ka nüüdislapsed loevad ja kontrolltöid teevad. Vähemasti "Mäger Urask", "Ahnuse palk" ja "Kodus ja metsas" on seega põnevad olnud juba mitu inimpõlve.

Kolm nimetatud juttu olid 1951. a ilmunud kogukeses "Jutte loomadest", mille kaanepilt ka siin kõrval on. Kaks neist olid ka selles varasemas, 1947. a raamatus, mille põhjal siin kirjutan ja kus olid lisaks mägra ja saarma loole veel "Noored metshaned", "Kergeusklik tihasepoeg" ja "Noorte pere". Siia valisingi õpetussõnu neist kolmest viimatimainitust, näitena sellest, kuidas loomalastest loetu kaudu inimlapsi kasvatuslikult mõjutada püüti.

Vana kuke õpetussõnad: "Olen siin juba kaua aega elanud ja tean kõik, mis siin sünnib. Mida rasvasem on hani, seda ligemal on talle surm. Mida kõhnem, seda parem talle, sest siis on tal lootust kauem elada. Minu nõu teile, pojukesed, hoiduge edaspidi koduhanede eluviisidest: sööge parajasti, olge alati virgalt tegevuses, kõndige palju, supelge palju, ärge lesige laisalt kõhuli. Siis te ei rasvu ja teie keha on kerge ja teie tiivad kannavad teid. Vaadake, koduhaned ei jõua lennata. Teie aga jõuate küll. Millest see tuleb? Aga ikka sellest, et teie kehad on kerged ja koduhanedel rasked. Pidage seda meeles. Siis võib teil veel hästi minna."

Tihaseema õpetussõnad: "Peab vahvalt ära kannatama külma ja tühja kõhu, kui juhtub - küll edaspidi tuleb jälle paremaid  päevi. Sa oled veel noor ja nõrk, seepärast kardad ka rohkem külma. Aga kui kasvad, muutud tugevamaks, ei siis sulle külm ka enam nii liiga tee. Küll harjud, ära karda. Päevast päeva lenneldes ja toitu otsides karastad ennast ja kasvad tubliks poisiks. Hommikust õhtuni turnides okstel ja seintel, aedadel ka katustel, muutud sa varsti sääraseks sitkeks linnuks, et sulle ei külm ega nälg nii kergesti ligi ei pääse."

Inimlaste isa õpetussõnad: "Vaadake, lapsed, seda õunapuud! Tal on ka palju häda ja viletsust läbi teha, aga ta ei vannu alla! Pind, millel ta kasvab, on kehv, tähendab toitu on tal vähe; alalised põhja- ja läänetuuled kiusavad, painutavad ja murravad teda, aga näe, ta ei jäta oma jonni - kasvada kõigest hoolimata. Ta õitseb igal kevadel, ja sügisel on tal isegi õunad küljes. Võtke õppust, lapsed, sellest õunapuust: ikka visalt tuleb vastu panna tuultele ja tormidele, kuni jälle tuleb vaikne ilus ilm." 

* Evald Okas (28. november 1915 - 30. aprill 2011) oli eesti maalikunstnik ja graafik. Nii elus kui loomingus väga pikaealine viljakas kunstnik, kelle rikkalikust ja mitmekülgsest loomingust kõneldes unustatakse tihtipeale ära tema rohkearvulised illustratsioonid nii laste- kui ka täiskasvanute raamatutele. Mõnda neist saab näha ka selles blogis.

07/12/2013

"See punane õun"


Nazim Hikmet
"See punane õun"

Valitud luuletusi.
Sarjast "XX sajandi luule".
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1965
Tõlkinud Ly Seppel ja Ain Kaalep.

"XX sajandi luule" sari oli minu nooruses väga populaarne ja ilmselt tuleb sellest siin blogis veel juttu.

Ka Nazim Hikmet oli omal ajal väga populaarne luuletaja, kelle kohta kogumiku sissejuhatuses on kirjutatud: "Nazim Hikmet ei pidanud kalliks hinda, millega poeesias jõutakse saladuste saladuste jälile. Ta kuulus nende poeetide hulka, kes iial ühtki rida niisama ei kirjuta, vaid kellele poeesia on elu sisuks." Tema luuletajakreedo: "Olen kommunist, / olen pealaest jalatallani armastus" ei pruugi paljudele meeldida.

Eestis võttis Nazim Hikmet vastu oma eelviimse uusaasta. Luuletus, mille ta sellest kirjutas, kujunes kultusluuletuseks, sest selles on Eesti kohta palju head öeldud. Eesti kohta kirjutatud read on juba nagu omaette luuletuseks muutunud, neid tuntakse laialdaselt ja tsiteeriti sageli, aga tegelikult oli luuletus pikem, valusam ning sellisena hingekriipiv. Nüüd, mil varsti taas aastavahetus tulekul, panen siia selle luuletuse tervikuna.
NÄÄRIPUU

Soome lahe lõunakaldal
öös mustava mere ligidal
on kullas-karras nääripuu
tumedate gooti tornide ja ordurüütlite vappide
vahel vabrikute korstnate keskel on nääripuu
on nääripuu lumisel väljakul
on kõlamas eesti laulud
kullas-karras määratu nääripuu
juukseõlgade kollane ripsmete sina
sa oled punase klaasmuna sees
selle siia ma riputasin sinu panin sisse
sinu valge kael on pikk on ümar
omaenda hirmude murede sõnade lootuste ja
õrnustega koos panin sinu ma klaasmuna sisse
kõigi nääripuude kõigi puude kõigi rõdude ja
akende ja naelte ja valude külge riputasin punase
klaasmuna sinu panin sisse
andesta mulle ma suren varsti
ja jätan su siia
Eesti on kõige väiksem sotsialistlik riik
loeb kõige rohkem luulet
inimese kohta
joob kõige rohkem viina
ja armastab kõige rohkem autosid mootorrattaid
motorollereid
on kuulus nahatöödega mööbliga
ja kolmekümnetuhandeliste kooridega

praegu ma ei vaata surmavoodil lamajale otsa
häbenen
elada on häbi kui keegi mu kõrval hinge heidab
Marina on suremas Moskvas Entusiastide tänaval
ma ei tea mis numbriga haiglas
nägu kui pestud puulusikas
sulav pinnas peitub pimedikku
mööduvad veoautode voorid
võbistavad asfalti

kas Marina pärast tappev tusk
mu laubal lasub

või mu enda ligineva surma pärast
on nääripuu lumisel väljakul
on kõlamas eesti laulud
kullas-karras määratu nääripuu
andesta mulle ma suren varsti ja jätan su klaasmuna sisse
elab selles ilmas üks olend endataolised teda ei
näe elab üks olend ja keegi peale minu ei märkagi
teda
ma suren varsti andesta mulle ma suren varsti ja
sina purustad klaasmuna tuled välja ja langed
lumisele väljakule
kas siis Moskvas või Tallinnas või Leningradis
langed lumisele väljakule nääripuu otsast
aga mina elasin selles ilmas sinu pärast ja ma
pole asjata elanud

Marina on suremas
nägu kui ehatanud puulusikas
...enne mind on suremas mis pean ma tegema
pärast tema surma
suurtest sõdadest saadik päris sassi on läinud
surm
mööduvad autod võbistavad asfalti
müürilehtedel 65. aasta hiigelarvud niimitu tonni
sütt niimitu naftat niimitu meetrit riiet
lumisel väljakul on nääripuu on kõlamas eesti
laulud
tumedate gooti tornide vahel ja vabrikute korst-
nate keskel on nääripuu...

Kirjutatud Moskvas, 5. jaanuar, 1962
Tõlkinud Ain Kaalep
* Nâzım Hikmet Ran (Nazim Hikmet; 15. jaan 1902 - 3. juuni 1963) oli Türgi luuletaja ja prosaist, keda on nimetatud nii "romantiliseks revolutsionääriks" kui ka "romantiliseks kommunistiks". Oma veendumuste tõttu oli ta aastaid vangis, poeedina aga tuli kuulsus koos rahvusvahelise rahupreemiaga. 1959. a võeti talt ära Türgi kodakondsus, mis aga taastati palju aastaid pärast poeedi surma - 2009. a. Tema luulet on tõlgitud rohkem kui 50 keelde.
Foto internetist.

06/12/2013

"Nõiutud Tuks"


Juhan Jaik
"Nõiutud Tuks"
Eesti Kirjastus. Tallinn 1944
Illustreerinud Ott Kangilaski.

See raamatuke ilmus 5. mail 1944 ja trükiarvuks on märgitud 12 150 eksemplari.

"Tuks oli väga tark koer. Ta sai kõigest aru, mis inimesed talle ütlesid ja mis tal kästi teha. Ta tundis ka inimeste elu väga hästi ja leidis, et inimese elu on väga palju parem kui koera elu. Ja tal oli alati väga kahju, et ta ei ole inimene."

Nii läkski ta otsima nõida, kes aitaks tal inimeseks moonduda.
Nõgesenõid, kes peenardele nõgeseid kasvama nõidus, ja kohupiimanõid, kes kohupiima kibedaks nõidus, ei osanud teda aidata.

Kolmas, kel kirjaniku sõnade järgi "nina pikk nagu teenäitaja, lõug pikk nagu lont", võttis Tuksi jutule. Juhtumisi oli ta "niisugune nõid, kes nõiub kõike, mida tahetakse". Ja muide, temast oleks eriti kasu masuajal, sest ta võis ka lepalehtedest raha nõiduda.

Nii sai kutsust inimene, aga nõiutud riided lagunesid varsti, külakoerad kippusid teda hammustama ja tagatipuks otsis tema endine sõber karjapoiss teda taga nii mahlaka kondiga, et endine koer, nüüdne inimene palus ennast tagasi koeraks nõiduda.

"Ei olnud tal enam aega nõiale aitümagi öelda. Juba ta jooksis nagu nool kodu poole. Kui kerge oli nüüd joosta ja kui ruttu kadus maa jalge alt, hoopis teine jooksmine kui inimese raske jalaga!"

"Siis läks kari koju ja kõige ees käis Tuks, suur kont risti hammaste vahel."

* Juhan Jaik (13. jaan 1899 - 10. dets 1948) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Kirjutanud luuletusi, novelle, jutte ja noorsooraamatuid, millest eriti tuntud on rahvapärimuslikud ja koduainelised "Võrumaa jutud" (1924–1933). Tema kohta vaata ka Võrumaa Keskraamatukogu veebilehelt.

(See tekst on osaliselt kopitud minu teisest blogist Suleke:  "Omamaised nõiad", 30. apr 2011.)

03/12/2013

"Stalinlik sugupõlv"


"Stalinlik sugupõlv"
Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1946.
Tõlkinud Karl Kivi ja Henno Meriste.
Illustreerinud Nikolai Žukov.

Seekord kirjutan raamatust, mis mulle üldse ei meeldinud, rõhuva ja raske tunde jättis ja mida ma ka praegu eriti kellelegi lugemiseks ei soovita.

Vist ilmus see paks köide kohustuslikus korras umbkaudu ühel ja samal ajal, pärast Suure Isamaasõja lõppu, kõikides Nõukogude liiduvabariikides. Ka selles leiduvate jutustuste tegelased on erinevatest liiduvabariikidest.

Õnneks ei sundinudki keegi mind seda põhjalikult lugema, sest alguses olin selle jaoks liiga väike, siis aga minu koolimineku aastal sai Stalini aeg ümber, kuigi tema isikukultusest loobumiseni läks riigil aega veel mõni aasta.

Aga ajastuomaseks bukinistlikuks maiuspalaks võib see rohket pinget sisaldav köide olla paljudele, tolle perioodi ajaloo uurijatele ehk kõige rohkem.

Või kes teabki täpselt, milliseid emotsioone see kelleski omal ajal tekitas. Näiteks on kirjanik ja kunstnik Toomas Vint 2001. a Sirbis (07.09.01) oma lapsepõlvest kõneldes pihtinud: "Kõige erootilisem raamat riiulis oli aga "Stalinlik sugupõlv". Seal oli pilt, kuidas sakslased tassisid särgiväel Zoja Kosmodemjanskajat hukkamisele. Nõukogude-aegses noorukis tekitas see pilt aga erootilisi emotsioone, mis võib praegu tunduda kummaline."

Avalugu, I. Zõrjanovi "Elutahe" on halvatuna lamavast kirjanikust Nikolai Ostrovskist, kes parasjagu kirjutab sekretäri abiga oma romaani "Tormist sündinud" ning kelleni jõuavad rohked kirjad tema esimesest romaanist "Kuidas karastus teras" vaimustunud lugejatelt. Ka pärast Ostrovski surma jätkab tema elutahe  nõukogude noorsoo innustamist.

"Arstid keelavad tal töötada, erutuda, aju pingutada, vestelda, raadiot kuulata. "Teie, kes olete kaotanud sada protsenti tööjõust, vajate absoluutset rahu." Ta võitleb nendega, ei tunnusta arstiteaduse autoriteeti.
"Kas olete näinud sääraseid veidrikke? Kas võib pidada töövõimetuks bolševikku, kelle süda veel tuksub? Millal ometi õpivad inimesed mõistma selliseid lihtsaid asju?""

Raamatu teine lugu, A. Drozdovi "Kaardiväe reamees" võis Eestis eriti suurt huvi pakkuda tallinlastele, sest selles räägiti Aleksander Matrossovist, kelle nimeline polk pärast sõda hulk aastaid Tallinnas Tondi kasarmutes asus ja ühes oma hoones muu hulgas ka langenud kangelase korralikult, ühegi kortsuta üles tehtud voodit säilitas. Selle voodi juurde igaüht ei lastudki, üksnes stahhaanovlikud töökangelased ja parimad komnoored ning pioneerid võisid seda näha. "Kaardiväe reamees" on jutustus pehmest veebruariööst, mis jäi 19aastasele Aleksander Matrossovile viimaseks siin maailmas.

"Ja siis tõusis Matrossov püsti kogu oma pikkuses - ja kogu jõuga, mis temas elas, heitis oma keha tulistuspunkti suunas. /- - -/ Ta jooksis tulistuspunktini ja surmahüppel surus end rinnaga vastu seda, kattes endaga laskeava, kustutades vaenlase tulistuspunkti. Kuulid puurisid kangelase kehasse. Kuulipilduja lämbus. Sangari süda peatas tapva tule. Metsatukast veeres meie ründavate laskurite laine. Granaadid vilistasid õhus, pühkides laiali fašistliku pesa."

Raamatu eelviimase, 25. loo on Viktor Šklovski kirjutanud helilooja Dmitri Šostakovitšist, tema elust, aga eelkõige seitsmenda sümfoonia valmimisest:

"Öösel, hommikul ja päeval kirjutas Šostakovitš sümfooniat.
Ta alustas seda 19. juulil. 3. septembril oli esimene osa lõpetatud, teine osa sai valmis 17-ndal.
25. septembril oli Šostakovitši sünnipäev. Ta töötas kogu selle päeva. 29. septembril oli lõpetatud kolmas osa.
Juba oli loodud 52 minutit muusikat.
Helilooja poolt armastatud Leningrad võitles. /- - -/ Šostakovitš, üksi oma muusikaga, mõtles tulevikule."

Сталинское племя. 1946

30/11/2013

"Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused"

Mark Twain
"Tom Sawyeri seiklused.
Huckleberry Finni seiklused"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud E. Maisaar.

"Kuigi mu raamat on mõeldud peaasjalikult poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtmistest nad mõnikord osa võtsid." (Mark Twaini saatesõna, Hartford, 1876.)

Kui märkasin, et täna on Mark Twaini 178. sünniaastapäev, siis mõtlesin, et Tom Sawyeri mõningane meeldetuletamine oleks väga päevakohane. Kuulus planguvärvimisstseen on kõigil hästi meeles, aga kui paljud mäletavad tähtsat seadust, mille Tom sedakaudu teada sai?

"Tom pidi endale tunnistama, et maailm ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enesele teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama, on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc'i otsa ronimine on ainult lõbu. Inglismaal on rikkaid džentlmene, kes juhivad neljahobusetõlda kakskümmend või kolmkümmend miili päevas suvisel ajal, sest see eesõigustatud lõbu maksab neil ränka raha, aga kui neile selle eest tasu pakutaks, siis muutuks see tööks ja nad loobuksid sellest."

Tomi seiklustest olin lugenud ka enne seda, kui mu vanemad mulle 1954. a selle raamatu kinkisid. Need olid populaarne lugemisvara ja paljudes kodudes oli veel alles sõjaeelseid väljaandeid, kus poiste lood olid nii koos kui eraldi. Juba kaks aastat hiljem, 1956, ilmus 1954. aasta raamat uuesti, sedapuhku sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" (erinesid ainult väljaannete seljad) ja nii ilmusid Tomi ja Hucki lood üksnes nende kahe aastaga 40 000-lises tiraažis.

Huvitav on ka, et millegipärast pole 1954. a väljaandes tõlkijaid märgitud, 1956. a väljaandes aga on Tomi seikluste tõlkijana kirjas A. Bergmann ja Hucki lugude tõlkijana M. Sillaots.

1956. aasta väljaande eksemplar jõudis minuni kummalisi teid kaudu hoopiski Austraaliast, kuhu "Seiklusjutte..." oli kohalikele eestlastele müügiks viidud näitena sellest, et Nõukogude Eestis kultuurielu õilmitseb. Aga nemad polnud aru saanud, et raamat kodu-Eestis kirjastatud oli ja saatsid selle uuesti kodu-Eestisse kingituseks. Nii et Tom Sawyer on ka sedamoodi seikluses osalenud.

Mark Twaini raamatutega, olgu siis Tomi ja Hucki seiklustega, "Printsi ja kerjusega", "Kuningas Arthuri õukonnaga" jt on vist üldse nii, et paljud on neid kunagi väga noorena lugenud ja püsivad siis kuni oma elupäevade lõpuni õndsas teadmises, et nad neist teostest kõike mäletavad ja teavad. Mina avastasin neid raamatuid taas sirvides, kui palju on tegelikult meelest läinud ja kui paljut pole tähelegi pannud, nii et soovitan ka teistele nende lapsepõlve lemmikuid nüüd juba tunduvalt täiskasvanuma pilguga uuesti vaadata.

Üks väike soov ka: kui blogilugejatel viitsimist on, võiksid nad siin või "Tütarlapse..." Facebooki-leheküljel kommentaarina kirjutada, millal nad esmakordselt Tom Sawyeriga kohtusid ja kumb neile rohkem meeldis, kas Tom või Huck ning mida nad sellest raamatust on eluteele kaasa saanud. Aitäh juba ette!

Eestis rääkis Tom Sawyer Salme Reegi häälega.

1956. aasta jaanuaris esietendunud kuuldemäng "Tom Sawyer" sai suure menu osaliseks, seda taheti ikka ja jälle uuesti kuulata. Osades olid: Salme Reek (Tom Sawyer); Jaanus Orgulas (Huckleberry Finn); Lisl Lindau (Tädi Polly); Leili Bluumer (Alfred); Harry Karro (Billy); Lembit Anton (Indiaani Joe); Ellu Puudist (Amy Lawrence); Aado Hõimre (mr. Walters); Hilja Viires (Becky Thatcher); Tõnis Kask (Kohtunik); Grigori Kromanov (Johnny Miller); Ervin Abel (Advokaat); Arvo Kruusement (Hispaanlane); Olev Eskola (Kohtunik Thatcher); Eedu Tinn (Ben Rodgers); Mari Viiding  (Mary); Kaarel Toom (Jutustaja).
Kuuldemängu esimene osa.
Kuuldemängu teine osa.

* Mark Twain (kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens; 30. november 1835 - 21. aprill 1910) oli ameerika kirjanik ja humorist.

Pildil on Mark Twain loengut pidamas. Allikas: Keppler, Joseph Ferdinand, artist.'"Mark Twain," America's best humorist.' Keppler & Schwarzmann, 1885. Prints and Photographs Division, Library of Congress.

"The Adventures of Tom Sawyer" (1876).
"The Adventures of Huckleberry Finn" (1884).

26/11/2013

"Soome muinasjutte"



"Soome muinasjutte"
Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1927.
(Noorsoo kirjavara nr 136, lastekirjastik /
Eesti Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse-toimkond.)
Kogunud Joel Lehtonen.
Tõlkija Ernst Raudsepp.
Illustreerinud Natalie Mey.
 
"Kui naine keeras võtme ringi ja uks lendas pärani, lõi kaupmehe poja silmade ees pimedaks ja ta pidi ehmatus est peaaegu selili kukkuma, nii imeline asi oli seal toas. Seal oli tagaseinas sihuke nagu peegel ja selles peeglis oli naise pilt nii ime-, imeilus, et poja huultest puhkes veri, kui ta mõtles seda naist suudlevat.
Ja see poeg istus kogu öö pildi ees põrandal jalad ristis ja vaatles seda pilti. Ei saanud see orjanaine poega enam kuidagi toast välja meelitada." ("Kaupmehe poeg")

"No poiss läks oma kassi ja koeraga ussi järele. Rändas poiss piki maanteed ja uss vingerdas ees. Seal tulid nad kolme tee harule ja uss tõusis kahe haru kohal poisi ees püsti ja ei lasknud tal neid kahte pidi edasi minna. Aga kolmandat teed pidi laskis see uss poisil edasi minna. Seda teed kaudu tulid nad viimaks vana, sõjaajal hävitatud lossi juurde, mille katuski oli sammaldunud. Lossil oli roostetanud värav ja uss läks värava alt lossi. Siis see värav avanes iseenesest ja poiss pääsis koera ja kassiga sisse." ("Valge uss")

"Keskööl tuli koll ja süütas rehe põlema ja vaatas siis, kuidas rehi põles, ja läks hea meelega oma koopasse.
Kui rehi oli risuks põlenud ja koll oli läinud oma koopasse, tuli Pontus kuuse juurest ja heitis tuha peale magama. Magab siin Pontus mõnusasti poole päevani välja, kuni koll tuleb vaatama; eks Pontus norska. 
- Hei Pontus, ärka üles! hüüab koll.
Pontus ärkab ja haigutab:- Kanäe, rehi ära põlenud!
- Ei sellesse hakka tuli kah! mõtleb koll. Küllap nüüd mul tuleb plehku pista, muidu ta tapab minu ja mu ema enne kevadkäo kukkumist." ("Pontus ja koll")


"Vaatab, vaatab Särgi-Anti ja näeb vähe maad eemal kaht surnut taplemas. Need löövad teineteist kurjasti, üks võtab teisel keskelt kinni, tõstab õhku ja paiskab maha, aga heidetu tõuseb üles ja annab vastasele jalaga nii ränga vopsu, et selle reieluu läheb katki ja luukere kukub pikali."  ("Koolnu tänulikkus")

Lisaks neile, millest siin lõiguke, on kogumikus järgmised muinasjutud: "Joda-ark", "Kaksikute seiklused", "Kuldvokk", "Tark naine", "Surma taltsutaja", "Eit ja õnnekäpp", "Tündris kasvanud tüdruk", "Keisri võlg", "Kuldkala", "Väike kullake", "Truu sulane", "Teemantkroon", "Loodetuul ja Surm".

Hea tahtmise korral võib neist leida mõningat sarnasust meie "Eesti rahva ennemuistsete juttude" lugudega, aga samas on need ehedalt ja äratuntavalt soomlaslikud.

* Joel Lehtonen (11 nov 1881- 20 nov 1934) oli soome kirjanik, kriitik ja tõlkija. Kai Laitinen on oma mahukas "Soome kirjanduse ajaloos" (e. k 1994) teda nimetanud "pettunud romantikuks", aga ka "vabasurma valinud päikeseülistajaks". Oma loomeaastate algul oli ta uusromantik, 1918. aasta sündmused Soomes aga olid talle tõsine vapustus, mille mõjul ta looming muutus süngeks. Ta on kirjutanud romaane ja luulet. Laitineni hinnangul on Joel Lehtonen "neid kirjanikke, kelle positsiooni aeg on kindlustanud; ka juhutöödeks peetud teostes on ilmnenud oma, jäljendamatu ainekäsitlus ja loomingu ebaühtluse on korvanud selle hämmastav intensiivsus, värvikus ja mitmekülgsus".

* Natalie Mei (Mey, 10. jaanuar 1900 - 29. juuli 1975) oli esimene kostüümikujundusele pühendunud eesti teatrikunstnik. Raamatugraafikaga tegeles peamiselt 1920.-1930. aastatel. Illustreeris palju lasteraamatuid ning ilukirjandust.

* Ernst Raudsepp (Ado Kalamees, 1899-1947) oli ajakirjanik, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tõlkijana keskendus skandinaavia kirjandusele (nt S. Undset, "Kristiina Lauritsatütar" I, II).

23/11/2013

"Angerja teekond"


 Aadu Hint
"Angerja teekond"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Ei mäletagi enam, millal ma viimati angerjat sõin. Lapsepõlves küll üsna sageli, igatahes ei olnud see mulle tundmatu kala. Ja üks mõnekümne aasta tagune pentsik angerjaseik on veel meeles, kui töötasin ajalehes Noorte Hääl ja lehe juubelipeol esinejate punt (praegu väga tuntud kultuuriinimene oma õpilastega) kogus saalis kaetud banketilaudadelt oma taldrikutele kokku kõik angerjatükid, midagi teistele mekkimiseks jätmata.

Aadu Hindi "Angerja teekonda" lugesin juba enne kooliminekut ja koolis oli see kohustuslik kirjandus. Ei hakka salgama, et raamatuke oli mulle igav - võimalik, et liiga vara loetuna. Kalapüügist ja rannarahva elust ei teadnud ma suurt midagi - neile, kes sellega lähemalt kokku puutusid, võis "Angerja teekond" vägagi huvitavana tunduda. Eks ta ju olnud oma aja kohta üpris tugev populaarteaduslik noorteraamat. (Hiljem leevendas Hindi "Tuuline rand" mu teadmatust rannarahva elust suuresti, aga see oleks juba hoopis teine teema.)

Raamatus räägib onu Peeter Tallinnast Kalanduse Uurimise Instituudist Saaremaa lastele loo angerja elust, mis põimub Hindi kirjapanekus laste igapäevaeluga. Laste nimed ja eluseigad olevat olnud pärit Aadu Hindi enda ja tema vendade perest, kus Ats=Aadu, Juku=Johannes, Kusti=Konstantin ja Tiiu kohta ei oska ma midagi öelda. Vähemasti nii tollal vanemad inimesed rääkisid, kontrollinud ma selle tõelevastavust pole.

Üks tekstijupp raamatu lõpust:

"Järgmisel kevadel oli ta Sargasso meres.
Siin, oma kunagises sünnihällis, ta kudes ja pärast seda suri, olles lõplikult väsinud pika matka paljudest pingutustest. Ta kõhnunud laip vajus allapoole. Ent üles, päikesele ja elule vastu õõtsusid ta kolmsada tuhat tibatillukest maimu. Nad olid klaasina läbipaistvad, sõid ahnelt ja kasvasid kiiresti. Jõudnud pinnakihtidesse, hällisid nad mõnda aega sooja ja soolase Sargasso mere kirjude adruvaipade vahel, kuni neidki, nagu kunagi omal ajal nende ema, haaras võimas Golfi hoovus oma turjale ja hakkas lustakalt kandma kauge Euroopa ranniku poole. Ja küllap sattus neist mõni uuesti Eestissegi, sest on siis meie vetes puudu rikkalikust söögipoolisest, nagu kalakudust, vähikestest, konnapoegadest, viidikatest, kivitrullidest, vihmaussidest - kõigest sellest, mis nende emale omal ajal nii hästi maitses."


* Loe ka teksti "Angerjas" Koržetsi Õpiköögist,  kus muu hulgas selgitatakse, miks vajaks Aadu Hindi kunagine raamatuke "Angerja teekond" ümberkirjutamist, uut ja väga traagilist lõppu.

* Aadu Hint (10. jaanuar 1910 - 26. oktoober 1989) oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane. Tema looming kajastab valdavalt kalurite ja muu rannarahva elu. Eesti NSV rahvakirjanik (1965). Teosed: "Pidalitõbi" (1934), "Vatku tõbilas" (1936), "Kuldne värav"  (1937), "Tulemees" (1939), "Metshaned" (1945), "Tuuline rand" (4 köidet, 1951-1966), "Vesse poeg" (1948), "Angerja teekond"  (1950), "Hundid ja kitserahvas" (1956), "Oma saar" (1977), näidendeid jm.

20/11/2013

"Gösta Berlingi saaga"


Selma Lagerlöf
"Gösta Berlingi saaga"

Sari "Suuri sõnameistreid".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Rootsi keelest tõlkinud M. Pedajas.
Värsid tõlkinud August Sang.

Tänane päevasoovitus võiks kõlada nii: võta riiulilt mõni Selma Lagerlöfi teos, ava see suvaliselt leheküljelt ja vaata, mida on autoril oma 155. sünniaastapäeval sulle öelda.

"Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löweni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele, mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla" - Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatu elu oli jõudnud mu tüdrukupõlve lugemisvara hulka.

Oh, kuidas tahaksin täpselt mäletada seda tugevat tunnet, mis mul oli esmakordselt Ekeby kavaleride, poeedi sügavate silmadega Gösta Berlingi ja säravate kaunite daamide elust lugedes!

See muinasjutuline tulevärk, tõsielu ja legendide segu, see hoog, mis oli noorel Selma Lagerlöfil oma esikromaani kirja pannes - kõik see jõudis minusse vahetult ja tundus nii sõnulseletamatult põnevana. Aga ma ei mäleta seda enam kuigi täpselt... Saan vaid sirvida ja üle lugeda vana raamatut, saan uuesti tunda, olla uuesti kaasa haaratud...

Aga ma mäletan, et see tunne oli värske ja kaunis ning mõjutas mind palju.

Lagerlöfi "Nils Holgersssoni imelik reis läbi Rootsi" jõudis minuni sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" ilmudes samal aastal kui "Gösta Berlingi saaga", aga ei jätnud mulle enam sellist hoogsat muljet, kulgedes tasase kirjeldava lennuna üle Rootsimaa. "Gösta Berlingi saaga" oli sellest nii erinev.

"Veel kord sirutas ta käed neiu poole, kuid Don Juan muutus kärsituks ja hakkas liikuma. Gösta ei haaranud ohje, ta istus tagurpidi ja vahtis tagasi. siis nõjatus ta vastu seljatuge  ja nuttis kui meeletu.
"Mul oli õnn, aga ma hülgasin ta. Mina ise hülgasin ta. miks ei jätnud ma teda endale?"
Oo, Gösta Berling, kõige tugevam ja kõige nõrgem inimeste hulgas!"

"Päikesepaiste on nagu armastus: kes ei tunne neid kuritöid, mis ta on teinud, ega suudaks talle siiski andestada? Päikesepaiste on nagu Gösta Berling: kõikidele valmistab ta rõõmu, ja seepärast vaikivadki kõik sellest kurjast, mis ta on põhjustanud."

"Ta teadvat väga hästi, et rõõm on inimlastele suureks varaks ja et seda peab olema. Aga nagu raske mõistatus püsivat ikka veel maailmas küsimus, kuidas võib inimene korraga olla rõõmus ja hea. Seda nimetas ta kõige kergemaks ja siiski kõige raskemaks asjaks. Seni ei olevat nad seda mõistatust lahendada suutnud. Nüüd tahtvat ta uskuda, et nad kõik seda sel rõõmu ja häda, õnne ja mure aastal on õppinud."

* Selma Lagerlöf (20. november 1858 - 18. märts 1940) oli rootsi kirjanik. Nobeli kirjanduspreemia (1909). Tema esikromaan "Gösta Berlingi saaga" (1891) ilmus eesti keeles esmakordselt ajakirja "Linda" veergudel 1904. a, seejärel 1932. ja 1958. a.

Siinne kirjaniku foto ja raamatu kaaneillustratsioon on 1958. a väljaandest.

Selma Lagerlöf "Gösta Berlings saga" (1891).

17/11/2013

"Minu loomad"


Vladimir Durov
"Minu loomad"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1946.
Tõlkinud Elo Tuglas.
Illustreerinud Margarete Fuks.

Sõna "revüü" raamatuülevaate tähenduses näikse koos Sirbi uuendamisega eesti keeles kanda kinnitama hakkavat. Igatahes lubas Kaur Kender "Kolmeraudses" kultuurilehte mõnegi revüü ja Martin Luiga vastas kultuur.err.ee küsimusele oma kirjatööde kohta, et sai just valmis ühe ajaloolise raamatu revüü.

Autoriteetsete sõnastike ja teatmeteoste väitel on revüül eesti keeles siiski särava etenduse, uhke staariga pillerkaare tähendus.

Siin seekordsest raamatust kirjutades võiksin aga küll ühe revüü teha - tsirkuserevüü, mille peategelaseks on staarina Durovite tsirkusedünastiale aluse pannud Vladimir Durov oma loomadega, lisaks temale võiksid selles revüüs olla legendaarne mustkunstnik Igor Kio, ruudulise soniga kloun Oleg Popov, estraadilavalt võiks nendele lisaks tuua sõnakunstnik Arkadi Raikini ja revüü võikski alata. Mõned neist on ju Tallinnaski esinemas käinud: kes minu lapsepõlves praeguse Kaubamaja trollide lõpp-peatuse juures asunud tsirkusehoone ümmargusel areenil, kes Ohvitseride maja lavalaudadel.

Selles revüüs astuvad siis esimestena areenile Durovi loomad. "Minu loomade" (1927) sisukorra järgi on etenduse kavas: Rõngassaba, Langevarjur Röhh-Röhh, Elevant Beebi, Merilõvid Leo, Pizzi ja Vaska, Kaštanka, Piska ja Nakits, Mesikäpa küünte vahel, Borka ja Surka, Siilid Labak ja Rull, Ahv Mimus, Varesed-artistid, Kured-tantsijad ja kana-tantsijanna, Hani Sokrates, Ronk Kaarel ja hakk-pikanäpumees - pillerkaar on täielik!

Raamatu sissejuhatusest "Vanaisa Durov": "Vladimir Durov erines teistest dresseerijatest. Need harilikult lõid, peksid loomi, neid õpetades, ja loomad näitasid oma kunsttükke hirmu sunnil. Nad kartsid peremeest, pelgasid ta piitsa. Kuid Durov hakkas loomi mitte kepiga, vaid headusega dresseerima, mitte peksuga, vaid maiuspaladega. Ja mis selgus? Selgus, et Durov saavutas meelituse ja kannatlikkusega hoopis rohkem kui need taltsutajad, kes loomi peksid ning piinasid."

Tekstinäiteid:
"Kord tulid sõbrad minu poole.
"Durov, sõidame restorani!"
"Hüva," vastasin mina, "teie sõidate muidugi voorimehega?"
"Teadagi," vastasid sõbrad. "Aga millega siis sina?"
"Küllap näete!" vastasin mina ja hakkasin Rõngassaba vankri ette rakendama. ise istusin ma "pukki", tõmbasin ohjad pihku, ja siis muudkui lasksime mööda peatänavat. No oli see alles pilt!"

"Kord otsustasin ma ära lugeda, kui palju õieti Beebile saiu kingiti. Selgus, et Moskvas ühel ainsal õhtul võõrastelahked moskvalased Beebile sada kakskümmend kuus suurt valget saia annetasid, ja ta sõi need kõik ära."

"Vaat, milles asi seisis! Grebeškov otsustas sellepärast mulle kätte maksta, et ma ta vallandasin. Ta muretses elava tuvikese, tappis selle ja jootis tund aega enne esinemist karule tuvikese verd. Veri mõjub väga loomadele. Kui ma karule piimapudeli andsin, meenus talle nähtavasti veri ja ta tahtis seda veelgi. Ning tormaski mulle kallale."

"Aga mõne päeva pärast tiriti mind kohtusse. Selgus, et õmbleja oli minu peale kaevanud, nagu õpetaksin ma lindusid varastama, koguksin varastatud kraami ja müüksin seda.
Kohtus eitasin ma ägedalt oma kokkupuutumist õmbleja lusikatega. Kuid mis selgus? Minu korterist leiti pool tosinat õmblejalt varastatud lusikaid."

* Kes vene tsirkuselegendi Vladimir Durovi (25. juuni 1863 - 8. aug 1934), tema pere ja loomade kohta rohkem teada tahab, võiks lugeda näiteks Circopediat, rahvusvahelist tsirkuse entsüklopeediat.
Ka siinne foto on sealt.

Владимир Дуров "Мои звери" (1927).

14/11/2013

"Umbkeelsena võõrsil"


V. G. Korolenko
"Umbkeelsena võõrsil"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

Kui kirjutasin siin blogis Korolenko kohati lausa helisevast südamlikust jutustusest  "Pime muusik", siis lubasin juttu teha ka teisest tema raamatust, mida tüdrukuna põnevusega lugesin. "Umbkeelsena võõrsil" on jutustus Volõõnia kubermangu talupojast Matveist, kes 19. saj lõpus Ameerikasse õnne otsima läks.

Nüüd oleme üsna harjunud, et ka Eestist minnakse palju mujale õnne otsima. Selleks võib olla rohkesti põhjusi, aga enamasti on meie noortel kaasa võtta kui mitte väga hea, siis vähemalt elementaarne võõrkeeleoskus. Matvei läks kaugele teekonnale päris umbkeelsena ja sellest olid tingitud tema mitmesugused mured ja heitlused olemasolu pärast. Ka polnud tal ju meile tänapäeval nii omaseid sidevahendeid, mis aitavad mitte ekselda ja pidada ühendust lähedaste ja sõpradega.

Kui mööda küla levis kumu, et kunagi seal elanud Ossip Lozinski olevat saanud Ameerikas rikkaks ja niivõrd tähtsaks isikuks, et temaga juba peetakse nõu, keda presidendiks määrata, otsustas tema naine samuti Ameerikamaale tõtata ning, et ta üksipäini teel jänni ei jääks, läksid temaga kaasa kaks meest: juba nimetatud Matvei, kelle silmad ja süda olid nagu lapsel ja kes hoolimata oma haruldasest jõust ei armastanud kakelda, ning tema südamesõber teravakeelne kavalpea Suits.

"Ning saabunutele, kes olid harjunud üksnes kodumetsade mühinaga ning pilliroo kahinaga vaikse Lozovaja jõe ääres ja vankrirataste kriuksumisega stepis, - näis, nagu oleksid nad nüüd sattunud otse põrgu. Majad olid nii suured, et müts kukub maha, kui üles vaatad. Heidad pilgu tagasi - mastide rägastik nagu põlenud mets; tõstad silmad taeva poole, - taevas on sombune ja pealegi varjatud selle õhuraudtee alusega, millest tänaval valitseb alatine hämarus. Eespool võib jälle näha, kuidas õhust läbi kihutab risti ühelt tänavalt teise juba teine rong, kusjuures õhk rõkkab masinate puhkimisest, ägamisest, kolinast ja vilest."

Selles põrgus leiab seltsiv Suits üsna kiiresti endale sõbrad ja tööotsigi, aga Matveil läheb kohanemine raskustega. Laguneb tema unistus sellest, et Ameerikas leiab ta ees samasuguse küla, nagu oli kodukandis - ainult suurema, "heasüdamlikumate härrastega, kes aina mõtlevad ja jälgivad, et lihtsad inimesed elaksid külas võimalikult paremini".

Kuid läheb teisiti, Matvei eksib suurlinnas ära, tema pass on jäänud tuttava juudi korterisse, mida ta üles ei leia ja mõne päevaga saab temast New Yorgi kuulsaim inimene, kelle iga sammu väga teraselt jälgitakse, teisisõnu saab temast "metslane New Yorgis". "Ainult Suits ja Lozinskid lugesid kõike, mida kätte said, Matvei kohta, ja mõtlesid aina sellele, kuidas leida nüüd seda õnnetut, kes oli jälle jäljetult kadunud inimmerre."

Alles siis, kui Matvei kohtub venelasega, kes mõistab tema juttu, läheb ta elu paremuse poole, ta õpib ka veidi inglise keelt, saab töökoha ning kaks aastat pärast jutustuse algust leiab üles oma tuttavad ja juba reisil üle ookeani südamesse kinni jäänud neiu Anna... Aga tema hing on kurb ja igatseb ka Uues Ilmas vana kodumaad.

Владимир Короленко "Без языка" (1895).