"Stalinlik sugupõlv"

"Stalinlik sugupõlv"
Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1946.
Tõlkinud Karl Kivi ja Henno Meriste.
Illustreerinud Nikolai Žukov.

Seekord kirjutan raamatust, mis mulle üldse ei meeldinud, rõhuva ja raske tunde jättis ja mida ma ka praegu eriti kellelegi lugemiseks ei soovita.

Vist ilmus see paks köide kohustuslikus korras umbkaudu ühel ja samal ajal, pärast Suure Isamaasõja lõppu, kõikides Nõukogude liiduvabariikides. Ka selles leiduvate jutustuste tegelased on erinevatest liiduvabariikidest.

Õnneks ei sundinudki keegi mind seda põhjalikult lugema, sest alguses olin selle jaoks liiga väike, siis aga minu koolimineku aastal sai Stalini aeg ümber, kuigi tema isikukultusest loobumiseni läks riigil aega veel mõni aasta.

Aga ajastuomaseks bukinistlikuks maiuspalaks võib see rohket pinget sisaldav köide olla paljudele, tolle perioodi ajaloo uurijatele ehk kõige rohkem.

Või kes teabki täpselt, milliseid emotsioone see kelleski omal ajal tekitas. Näiteks on kirjanik ja kunstnik Toomas Vint 2001. a Sirbis (07.09.01) oma lapsepõlvest kõneldes pihtinud: "Kõige erootilisem raamat riiulis oli aga "Stalinlik sugupõlv". Seal oli pilt, kuidas sakslased tassisid särgiväel Zoja Kosmodemjanskajat hukkamisele. Nõukogude-aegses noorukis tekitas see pilt aga erootilisi emotsioone, mis võib praegu tunduda kummaline."

Avalugu, I. Zõrjanovi "Elutahe" on halvatuna lamavast kirjanikust Nikolai Ostrovskist, kes parasjagu kirjutab sekretäri abiga oma romaani "Tormist sündinud" ning kelleni jõuavad rohked kirjad tema esimesest romaanist "Kuidas karastus teras" vaimustunud lugejatelt. Ka pärast Ostrovski surma jätkab tema elutahe  nõukogude noorsoo innustamist.

"Arstid keelavad tal töötada, erutuda, aju pingutada, vestelda, raadiot kuulata. "Teie, kes olete kaotanud sada protsenti tööjõust, vajate absoluutset rahu." Ta võitleb nendega, ei tunnusta arstiteaduse autoriteeti.
"Kas olete näinud sääraseid veidrikke? Kas võib pidada töövõimetuks bolševikku, kelle süda veel tuksub? Millal ometi õpivad inimesed mõistma selliseid lihtsaid asju?""

Raamatu teine lugu, A. Drozdovi "Kaardiväe reamees" võis Eestis eriti suurt huvi pakkuda tallinlastele, sest selles räägiti Aleksander Matrossovist, kelle nimeline polk pärast sõda hulk aastaid Tallinnas Tondi kasarmutes asus ja ühes oma hoones muu hulgas ka langenud kangelase korralikult, ühegi kortsuta üles tehtud voodit säilitas. Selle voodi juurde igaüht ei lastudki, üksnes stahhaanovlikud töökangelased ja parimad komnoored ning pioneerid võisid seda näha. "Kaardiväe reamees" on jutustus pehmest veebruariööst, mis jäi 19aastasele Aleksander Matrossovile viimaseks siin maailmas.

"Ja siis tõusis Matrossov püsti kogu oma pikkuses - ja kogu jõuga, mis temas elas, heitis oma keha tulistuspunkti suunas. /- - -/ Ta jooksis tulistuspunktini ja surmahüppel surus end rinnaga vastu seda, kattes endaga laskeava, kustutades vaenlase tulistuspunkti. Kuulid puurisid kangelase kehasse. Kuulipilduja lämbus. Sangari süda peatas tapva tule. Metsatukast veeres meie ründavate laskurite laine. Granaadid vilistasid õhus, pühkides laiali fašistliku pesa."

Raamatu eelviimase, 25. loo on Viktor Šklovski kirjutanud helilooja Dmitri Šostakovitšist, tema elust, aga eelkõige seitsmenda sümfoonia valmimisest:

"Öösel, hommikul ja päeval kirjutas Šostakovitš sümfooniat.
Ta alustas seda 19. juulil. 3. septembril oli esimene osa lõpetatud, teine osa sai valmis 17-ndal.
25. septembril oli Šostakovitši sünnipäev. Ta töötas kogu selle päeva. 29. septembril oli lõpetatud kolmas osa.
Juba oli loodud 52 minutit muusikat.
Helilooja poolt armastatud Leningrad võitles. /- - -/ Šostakovitš, üksi oma muusikaga, mõtles tulevikule."

Сталинское племя. 1946