"Nõiutud Tuks"

Juhan Jaik
"Nõiutud Tuks"
Eesti Kirjastus. Tallinn 1944
Illustreerinud Ott Kangilaski.

See raamatuke ilmus 5. mail 1944 ja trükiarvuks on märgitud 12 150 eksemplari.

"Tuks oli väga tark koer. Ta sai kõigest aru, mis inimesed talle ütlesid ja mis tal kästi teha. Ta tundis ka inimeste elu väga hästi ja leidis, et inimese elu on väga palju parem kui koera elu. Ja tal oli alati väga kahju, et ta ei ole inimene."

Nii läkski ta otsima nõida, kes aitaks tal inimeseks moonduda.
Nõgesenõid, kes peenardele nõgeseid kasvama nõidus, ja kohupiimanõid, kes kohupiima kibedaks nõidus, ei osanud teda aidata.

Kolmas, kel kirjaniku sõnade järgi "nina pikk nagu teenäitaja, lõug pikk nagu lont", võttis Tuksi jutule. Juhtumisi oli ta "niisugune nõid, kes nõiub kõike, mida tahetakse". Ja muide, temast oleks eriti kasu masuajal, sest ta võis ka lepalehtedest raha nõiduda.

Nii sai kutsust inimene, aga nõiutud riided lagunesid varsti, külakoerad kippusid teda hammustama ja tagatipuks otsis tema endine sõber karjapoiss teda taga nii mahlaka kondiga, et endine koer, nüüdne inimene palus ennast tagasi koeraks nõiduda.

"Ei olnud tal enam aega nõiale aitümagi öelda. Juba ta jooksis nagu nool kodu poole. Kui kerge oli nüüd joosta ja kui ruttu kadus maa jalge alt, hoopis teine jooksmine kui inimese raske jalaga!"

"Siis läks kari koju ja kõige ees käis Tuks, suur kont risti hammaste vahel."

* Juhan Jaik (13. jaan 1899 - 10. dets 1948) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Kirjutanud luuletusi, novelle, jutte ja noorsooraamatuid, millest eriti tuntud on rahvapärimuslikud ja koduainelised "Võrumaa jutud" (1924–1933). Tema kohta vaata ka Võrumaa Keskraamatukogu veebilehelt.

(See tekst on osaliselt kopitud minu teisest blogist Suleke:  "Omamaised nõiad", 30. apr 2011.)