"Soome muinasjutte"

"Soome muinasjutte"
Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1927.
(Noorsoo kirjavara nr 136, lastekirjastik /
Eesti Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse-toimkond.)
Kogunud Joel Lehtonen.
Tõlkija Ernst Raudsepp.
Illustreerinud Natalie Mey.
 
"Kui naine keeras võtme ringi ja uks lendas pärani, lõi kaupmehe poja silmade ees pimedaks ja ta pidi ehmatus est peaaegu selili kukkuma, nii imeline asi oli seal toas. Seal oli tagaseinas sihuke nagu peegel ja selles peeglis oli naise pilt nii ime-, imeilus, et poja huultest puhkes veri, kui ta mõtles seda naist suudlevat.
Ja see poeg istus kogu öö pildi ees põrandal jalad ristis ja vaatles seda pilti. Ei saanud see orjanaine poega enam kuidagi toast välja meelitada." ("Kaupmehe poeg")

"No poiss läks oma kassi ja koeraga ussi järele. Rändas poiss piki maanteed ja uss vingerdas ees. Seal tulid nad kolme tee harule ja uss tõusis kahe haru kohal poisi ees püsti ja ei lasknud tal neid kahte pidi edasi minna. Aga kolmandat teed pidi laskis see uss poisil edasi minna. Seda teed kaudu tulid nad viimaks vana, sõjaajal hävitatud lossi juurde, mille katuski oli sammaldunud. Lossil oli roostetanud värav ja uss läks värava alt lossi. Siis see värav avanes iseenesest ja poiss pääsis koera ja kassiga sisse." ("Valge uss")

"Keskööl tuli koll ja süütas rehe põlema ja vaatas siis, kuidas rehi põles, ja läks hea meelega oma koopasse.
Kui rehi oli risuks põlenud ja koll oli läinud oma koopasse, tuli Pontus kuuse juurest ja heitis tuha peale magama. Magab siin Pontus mõnusasti poole päevani välja, kuni koll tuleb vaatama; eks Pontus norska. 
- Hei Pontus, ärka üles! hüüab koll.
Pontus ärkab ja haigutab:- Kanäe, rehi ära põlenud!
- Ei sellesse hakka tuli kah! mõtleb koll. Küllap nüüd mul tuleb plehku pista, muidu ta tapab minu ja mu ema enne kevadkäo kukkumist." ("Pontus ja koll")


"Vaatab, vaatab Särgi-Anti ja näeb vähe maad eemal kaht surnut taplemas. Need löövad teineteist kurjasti, üks võtab teisel keskelt kinni, tõstab õhku ja paiskab maha, aga heidetu tõuseb üles ja annab vastasele jalaga nii ränga vopsu, et selle reieluu läheb katki ja luukere kukub pikali."  ("Koolnu tänulikkus")

Lisaks neile, millest siin lõiguke, on kogumikus järgmised muinasjutud: "Joda-ark", "Kaksikute seiklused", "Kuldvokk", "Tark naine", "Surma taltsutaja", "Eit ja õnnekäpp", "Tündris kasvanud tüdruk", "Keisri võlg", "Kuldkala", "Väike kullake", "Truu sulane", "Teemantkroon", "Loodetuul ja Surm".

Hea tahtmise korral võib neist leida mõningat sarnasust meie "Eesti rahva ennemuistsete juttude" lugudega, aga samas on need ehedalt ja äratuntavalt soomlaslikud.

* Joel Lehtonen (11 nov 1881- 20 nov 1934) oli soome kirjanik, kriitik ja tõlkija. Kai Laitinen on oma mahukas "Soome kirjanduse ajaloos" (e. k 1994) teda nimetanud "pettunud romantikuks", aga ka "vabasurma valinud päikeseülistajaks". Oma loomeaastate algul oli ta uusromantik, 1918. aasta sündmused Soomes aga olid talle tõsine vapustus, mille mõjul ta looming muutus süngeks. Ta on kirjutanud romaane ja luulet. Laitineni hinnangul on Joel Lehtonen "neid kirjanikke, kelle positsiooni aeg on kindlustanud; ka juhutöödeks peetud teostes on ilmnenud oma, jäljendamatu ainekäsitlus ja loomingu ebaühtluse on korvanud selle hämmastav intensiivsus, värvikus ja mitmekülgsus".

* Natalie Mei (Mey, 10. jaanuar 1900 - 29. juuli 1975) oli esimene kostüümikujundusele pühendunud eesti teatrikunstnik. Raamatugraafikaga tegeles peamiselt 1920.-1930. aastatel. Illustreeris palju lasteraamatuid ning ilukirjandust.

* Ernst Raudsepp (Ado Kalamees, 1899-1947) oli ajakirjanik, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tõlkijana keskendus skandinaavia kirjandusele (nt S. Undset, "Kristiina Lauritsatütar" I, II).