"See punane õun"

Nazim Hikmet
"See punane õun"
Valitud luuletusi.
Sarjast "XX sajandi luule".
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1965
Tõlkinud Ly Seppel ja Ain Kaalep.

"XX sajandi luule" sari oli minu nooruses väga populaarne ja ilmselt tuleb sellest siin blogis veel juttu.

Ka Nazim Hikmet oli omal ajal väga populaarne luuletaja, kelle kohta kogumiku sissejuhatuses on kirjutatud: "Nazim Hikmet ei pidanud kalliks hinda, millega poeesias jõutakse saladuste saladuste jälile. Ta kuulus nende poeetide hulka, kes iial ühtki rida niisama ei kirjuta, vaid kellele poeesia on elu sisuks." Tema luuletajakreedo: "Olen kommunist, / olen pealaest jalatallani armastus" ei pruugi paljudele meeldida.

Eestis võttis Nazim Hikmet vastu oma eelviimse uusaasta. Luuletus, mille ta sellest kirjutas, kujunes kultusluuletuseks, sest selles on Eesti kohta palju head öeldud. Eesti kohta kirjutatud read on juba nagu omaette luuletuseks muutunud, neid tuntakse laialdaselt ja tsiteeriti sageli, aga tegelikult oli luuletus pikem, valusam ning sellisena hingekriipiv. Nüüd, mil varsti taas aastavahetus tulekul, panen siia selle luuletuse tervikuna.

NÄÄRIPUU

Soome lahe lõunakaldal
öös mustava mere ligidal
on kullas-karras nääripuu
tumedate gooti tornide ja ordurüütlite vappide
vahel vabrikute korstnate keskel on nääripuu
on nääripuu lumisel väljakul
on kõlamas eesti laulud
kullas-karras määratu nääripuu
juukseõlgade kollane ripsmete sina
sa oled punase klaasmuna sees
selle siia ma riputasin sinu panin sisse
sinu valge kael on pikk on ümar
omaenda hirmude murede sõnade lootuste ja
õrnustega koos panin sinu ma klaasmuna sisse
kõigi nääripuude kõigi puude kõigi rõdude ja
akende ja naelte ja valude külge riputasin punase
klaasmuna sinu panin sisse
andesta mulle ma suren varsti
ja jätan su siia
Eesti on kõige väiksem sotsialistlik riik
loeb kõige rohkem luulet
inimese kohta
joob kõige rohkem viina
ja armastab kõige rohkem autosid mootorrattaid
motorollereid
on kuulus nahatöödega mööbliga
ja kolmekümnetuhandeliste kooridega

praegu ma ei vaata surmavoodil lamajale otsa
häbenen
elada on häbi kui keegi mu kõrval hinge heidab
Marina on suremas Moskvas Entusiastide tänaval
ma ei tea mis numbriga haiglas
nägu kui pestud puulusikas
sulav pinnas peitub pimedikku
mööduvad veoautode voorid
võbistavad asfalti

kas Marina pärast tappev tusk
mu laubal lasub

või mu enda ligineva surma pärast
on nääripuu lumisel väljakul
on kõlamas eesti laulud
kullas-karras määratu nääripuu
andesta mulle ma suren varsti ja jätan su klaasmuna sisse
elab selles ilmas üks olend endataolised teda ei
näe elab üks olend ja keegi peale minu ei märkagi
teda
ma suren varsti andesta mulle ma suren varsti ja
sina purustad klaasmuna tuled välja ja langed
lumisele väljakule
kas siis Moskvas või Tallinnas või Leningradis
langed lumisele väljakule nääripuu otsast
aga mina elasin selles ilmas sinu pärast ja ma
pole asjata elanud

Marina on suremas
nägu kui ehatanud puulusikas
...enne mind on suremas mis pean ma tegema
pärast tema surma
suurtest sõdadest saadik päris sassi on läinud
surm
mööduvad autod võbistavad asfalti
müürilehtedel 65. aasta hiigelarvud niimitu tonni
sütt niimitu naftat niimitu meetrit riiet
lumisel väljakul on nääripuu on kõlamas eesti
laulud
tumedate gooti tornide vahel ja vabrikute korst-
nate keskel on nääripuu...

Kirjutatud Moskvas, 5. jaanuar, 1962
Tõlkinud Ain Kaalep

* Nâzım Hikmet Ran (Nazim Hikmet; 15. jaan 1902 - 3. juuni 1963) oli Türgi luuletaja ja prosaist, keda on nimetatud nii "romantiliseks revolutsionääriks" kui ka "romantiliseks kommunistiks". Oma veendumuste tõttu oli ta aastaid vangis, poeedina aga tuli kuulsus koos rahvusvahelise rahupreemiaga. 1959. a võeti talt ära Türgi kodakondsus, mis aga taastati palju aastaid pärast poeedi surma - 2009. a. Tema luulet on tõlgitud rohkem kui 50 keelde.
Foto internetist.