"Umbkeelsena võõrsil"

V. G. Korolenko
"Umbkeelsena võõrsil"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

Kui kirjutasin siin blogis Korolenko kohati lausa helisevast südamlikust jutustusest  "Pime muusik", siis lubasin juttu teha ka teisest tema raamatust, mida tüdrukuna põnevusega lugesin. "Umbkeelsena võõrsil" on jutustus Volõõnia kubermangu talupojast Matveist, kes 19. saj lõpus Ameerikasse õnne otsima läks.

Nüüd oleme üsna harjunud, et ka Eestist minnakse palju mujale õnne otsima. Selleks võib olla rohkesti põhjusi, aga enamasti on meie noortel kaasa võtta kui mitte väga hea, siis vähemalt elementaarne võõrkeeleoskus. Matvei läks kaugele teekonnale päris umbkeelsena ja sellest olid tingitud tema mitmesugused mured ja heitlused olemasolu pärast. Ka polnud tal ju meile tänapäeval nii omaseid sidevahendeid, mis aitavad mitte ekselda ja pidada ühendust lähedaste ja sõpradega.

Kui mööda küla levis kumu, et kunagi seal elanud Ossip Lozinski olevat saanud Ameerikas rikkaks ja niivõrd tähtsaks isikuks, et temaga juba peetakse nõu, keda presidendiks määrata, otsustas tema naine samuti Ameerikamaale tõtata ning, et ta üksipäini teel jänni ei jääks, läksid temaga kaasa kaks meest: juba nimetatud Matvei, kelle silmad ja süda olid nagu lapsel ja kes hoolimata oma haruldasest jõust ei armastanud kakelda, ning tema südamesõber teravakeelne kavalpea Suits.

"Ning saabunutele, kes olid harjunud üksnes kodumetsade mühinaga ning pilliroo kahinaga vaikse Lozovaja jõe ääres ja vankrirataste kriuksumisega stepis, - näis, nagu oleksid nad nüüd sattunud otse põrgu. Majad olid nii suured, et müts kukub maha, kui üles vaatad. Heidad pilgu tagasi - mastide rägastik nagu põlenud mets; tõstad silmad taeva poole, - taevas on sombune ja pealegi varjatud selle õhuraudtee alusega, millest tänaval valitseb alatine hämarus. Eespool võib jälle näha, kuidas õhust läbi kihutab risti ühelt tänavalt teise juba teine rong, kusjuures õhk rõkkab masinate puhkimisest, ägamisest, kolinast ja vilest."

Selles põrgus leiab seltsiv Suits üsna kiiresti endale sõbrad ja tööotsigi, aga Matveil läheb kohanemine raskustega. Laguneb tema unistus sellest, et Ameerikas leiab ta ees samasuguse küla, nagu oli kodukandis - ainult suurema, "heasüdamlikumate härrastega, kes aina mõtlevad ja jälgivad, et lihtsad inimesed elaksid külas võimalikult paremini".

Kuid läheb teisiti, Matvei eksib suurlinnas ära, tema pass on jäänud tuttava juudi korterisse, mida ta üles ei leia ja mõne päevaga saab temast New Yorgi kuulsaim inimene, kelle iga sammu väga teraselt jälgitakse, teisisõnu saab temast "metslane New Yorgis". "Ainult Suits ja Lozinskid lugesid kõike, mida kätte said, Matvei kohta, ja mõtlesid aina sellele, kuidas leida nüüd seda õnnetut, kes oli jälle jäljetult kadunud inimmerre."

Alles siis, kui Matvei kohtub venelasega, kes mõistab tema juttu, läheb ta elu paremuse poole, ta õpib ka veidi inglise keelt, saab töökoha ning kaks aastat pärast jutustuse algust leiab üles oma tuttavad ja juba reisil üle ookeani südamesse kinni jäänud neiu Anna... Aga tema hing on kurb ja igatseb ka Uues Ilmas vana kodumaad.

Владимир Короленко "Без языка" (1895).