"Minu loomad"

Vladimir Durov
"Minu loomad"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1946.
Tõlkinud Elo Tuglas.
Illustreerinud Margarete Fuks.

Sõna "revüü" raamatuülevaate tähenduses näikse koos Sirbi uuendamisega eesti keeles kanda kinnitama hakkavat. Igatahes lubas Kaur Kender "Kolmeraudses" kultuurilehte mõnegi revüü ja Martin Luiga vastas kultuur.err.ee küsimusele oma kirjatööde kohta, et sai just valmis ühe ajaloolise raamatu revüü.

Autoriteetsete sõnastike ja teatmeteoste väitel on revüül eesti keeles siiski särava etenduse, uhke staariga pillerkaare tähendus.

Siin seekordsest raamatust kirjutades võiksin aga küll ühe revüü teha - tsirkuserevüü, mille peategelaseks on staarina Durovite tsirkusedünastiale aluse pannud Vladimir Durov oma loomadega, lisaks temale võiksid selles revüüs olla legendaarne mustkunstnik Igor Kio, ruudulise soniga kloun Oleg Popov, estraadilavalt võiks nendele lisaks tuua sõnakunstnik Arkadi Raikini ja revüü võikski alata. Mõned neist on ju Tallinnaski esinemas käinud: kes minu lapsepõlves praeguse Kaubamaja trollide lõpp-peatuse juures asunud tsirkusehoone ümmargusel areenil, kes Ohvitseride maja lavalaudadel.

Selles revüüs astuvad siis esimestena areenile Durovi loomad. "Minu loomade" (1927) sisukorra järgi on etenduse kavas: Rõngassaba, Langevarjur Röhh-Röhh, Elevant Beebi, Merilõvid Leo, Pizzi ja Vaska, Kaštanka, Piska ja Nakits, Mesikäpa küünte vahel, Borka ja Surka, Siilid Labak ja Rull, Ahv Mimus, Varesed-artistid, Kured-tantsijad ja kana-tantsijanna, Hani Sokrates, Ronk Kaarel ja hakk-pikanäpumees - pillerkaar on täielik!

Raamatu sissejuhatusest "Vanaisa Durov": "Vladimir Durov erines teistest dresseerijatest. Need harilikult lõid, peksid loomi, neid õpetades, ja loomad näitasid oma kunsttükke hirmu sunnil. Nad kartsid peremeest, pelgasid ta piitsa. Kuid Durov hakkas loomi mitte kepiga, vaid headusega dresseerima, mitte peksuga, vaid maiuspaladega. Ja mis selgus? Selgus, et Durov saavutas meelituse ja kannatlikkusega hoopis rohkem kui need taltsutajad, kes loomi peksid ning piinasid."

Tekstinäiteid:
"Kord tulid sõbrad minu poole.
"Durov, sõidame restorani!"
"Hüva," vastasin mina, "teie sõidate muidugi voorimehega?"
"Teadagi," vastasid sõbrad. "Aga millega siis sina?"
"Küllap näete!" vastasin mina ja hakkasin Rõngassaba vankri ette rakendama. ise istusin ma "pukki", tõmbasin ohjad pihku, ja siis muudkui lasksime mööda peatänavat. No oli see alles pilt!"

"Kord otsustasin ma ära lugeda, kui palju õieti Beebile saiu kingiti. Selgus, et Moskvas ühel ainsal õhtul võõrastelahked moskvalased Beebile sada kakskümmend kuus suurt valget saia annetasid, ja ta sõi need kõik ära."

"Vaat, milles asi seisis! Grebeškov otsustas sellepärast mulle kätte maksta, et ma ta vallandasin. Ta muretses elava tuvikese, tappis selle ja jootis tund aega enne esinemist karule tuvikese verd. Veri mõjub väga loomadele. Kui ma karule piimapudeli andsin, meenus talle nähtavasti veri ja ta tahtis seda veelgi. Ning tormaski mulle kallale."

"Aga mõne päeva pärast tiriti mind kohtusse. Selgus, et õmbleja oli minu peale kaevanud, nagu õpetaksin ma lindusid varastama, koguksin varastatud kraami ja müüksin seda.
Kohtus eitasin ma ägedalt oma kokkupuutumist õmbleja lusikatega. Kuid mis selgus? Minu korterist leiti pool tosinat õmblejalt varastatud lusikaid."

* Kes vene tsirkuselegendi Vladimir Durovi (25. juuni 1863 - 8. aug 1934), tema pere ja loomade kohta rohkem teada tahab, võiks lugeda näiteks Circopediat, rahvusvahelist tsirkuse entsüklopeediat.
Ka siinne foto on sealt.

Владимир Дуров "Мои звери" (1927).