"Tuled jõel"

Nikolai Dubov
"Tuled jõel"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud Vera Veber.
Illustreerinud Ebba Parviste.

Minu jaoks on üsna arusaamatu, miks see raamat mul alles on. Võib-olla sünkja kaanepildi pärast, mis veidi lummavalt mõjus. See raamat ei köitnud mind, oli rohkem n-ö poisteraamat. Nii selle sisukokkuvõttes on üsna üldiselt öeldudki: noorsoole mõeldud jutustus isata kasvanud poisikese Kostja suvepuhkusest meremehest onu juures.

Siiski panen siia mõne tsitaadi ja illustratsiooni.

"Kui Kostja, kes sel ajal käis neljandas klassis, kuulis, et onu on poivalvur, oli ta väga rõõmus ja hakkas onult kõike pärima, arvates, et too on midagi majakavalvuri taolist kuskil asustamata saarel, millest ta oli lugenud Jules Verne'i raamatus "Majakas maailma äärel". Kuid onu naeris ja vastas, et pole mitte midagi sellesarnast. Majakas jääb majakaks ja poi poiks. Need on lihtsalt väikesed kolmnurksed tornikesed parvedel. Õhtul tuleb süüdata pois tuli ja hommikul see kustutada - see ongi kõik. Saari seal on, ja need on küll viimane kui üks asustamata. Seal ei saagi keegi elada: suurvee ajal ujutab vesi saared üle, pealegi ei kasva liivasel pinnal midagi muud kui ainult pajuvõsa ja rohi.

Mitte midagi huvitavat seal Kostjat ees ei oota. Võib-olla ehk supelda ja kala püüda saab, nii palju kui süda kutsub. Aga ka seda tuleb teha üksi, nii et igav on siiski. Onul poegi ei ole - on vaid tütar Njura..."

"Kostja oleks tahtnud hüüda, jutustada kõigile laevasolijatele sellest, millega nemad - onu Jefim ja Kostja - toime tulid, millised kangelased nad on. Juba ette kujutleb ta, kuidas tulevad siis reelingu äärde kobarasse kokku ehmunud, vapustatud reisijad, kuidas nad vaatavad hirmuga sinna, kus Kivivalli kohal kerkivad lained, ja vaatavad Kostjale - vaimustuse ja tänuga. Kuid reisijad magavad rahulikult ega aima mitte midagi, vahipostil seisja aga pole võib-olla märganudki Kostjat."

Dubovi raamatutest mäletan lapsena lugenud olevat veel "Kodumaa äärel" (1950, e. k 1952) ja kui juba tudeng olin, siis ilmus sarjas "Noorus ja maailm" tema "Orb. Raske proov" (1955 ja 1960, e. k 1966), aga nende sisu pole mul kuigi palju meeles. Samuti ei meenu suurt midagi Loomingu Raamatukogus ilmunud "Põgenikust" (1966, e. k 1967).

Dubovit peeti tol ajal väga heaks nõukogude noortekirjanikuks, aga mulle tundusid ta teosed, isegi muudest põnevam, ekspeditsioonidest ja salaküttidest pajatav "Kodumaa äärel", raskepärastena ja üsna stereotüüpsed tegelased ning sündmustik ei jäänud eriti meelde.

Nüüd tagantjärele arvan, et tema raamatud on oma ajale väga tüüpilised. Täpselt niisugused, nagu pidid olema. Ja võib-olla just niisugustena - tolles keskpärasuses, mida tol ajal kirjanduselus määravaks peeti -  praeguste lugejate pilgule huvitavad, kuigi nende tohutus köitvuses ja väärtuses kahtlen ma endistviisi. Tollased kirjanduskriitikud ütlesid, et Dubov kujutab noori inimesi piirsituatsioonides, kus nad kas jäävad enesele ustavaks või murduvad, kui hädaolukord sunnb neid täiskasvanutena tegutsema.

* Nikolai Dubov (1910-1983) sündis töölisperes Omskis. Töötas veduriremonditehases märkijana. Kirjanduslikku tegevust alustas tehase ajalehe toimetajana. Põhiosa elust elas Kiievis. On kirjutanud näidendeid ja jutustusi nii noortele kui täiskasvanutele. NSVL riikliku preemia laureaat 1970. a.

* Ebba Parviste (Kirikal, 4. okt 1922 - 20. sept 2008) - eesti kunstnik.

Николай Дубов "Огни на реке" (1952).

"Jutustus üksmeelseist"

Irina Karnauhhova
"Jutustus üksmeelseist"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Laine Kurai.
Illustreerinud L. Samoilov.

Tanja ehk Västrik oli tore tüdruk.

"Tanja ei mäleta ema - ema suri, kui Tanja oli aastane. Teda asendas Leena.
Juba kaks aastat on sellest möödas, kui isa läks sõtta ja õde Leena on nüüd Tanjale nii isaks kui ka emaks.
Koristamistööd on lõpetatud. Supp on asetatud priimusele, nüüd võib pool tundi lugeda, enne kui asuda õppetükkide kallale."

Orvuks jäänud Tanja elus oli kõik olemas selleks, et kirjutada temast kurb virisev raamat. Aga "Jutustus üksmeelseist" oli väga helge raamat sellest, kuidas sõjaaja lapsed inimväärset elu püüdsid elada. Tanja õde suunatakse õpetajaks külla, mida ei olegi kaardil, ja seal tuleb Tanjal uude ellu sisse elada. Pikapeale sõbruneb ta korteriperenaise Vlasjevnaga ja õpib tundma maaelu iseärasusi ning kohalikke lapsi.

Jah, muidugi oli tegemist stalinliku aja raamatuga ja mõned leheküljed raamatus on sellest, kuidas Stalin kutsub raadiokõnes, mida Tanjagi koos külarahvaga kuulab, võitlema fašistidega Berliinis. Aga see ülipatriootiline stalinlikkus ei domineeri raamatus, vaid kõlama jääb, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, tööd teevad, lapsi kasvatavad, süüa keedavad, haigustega võitlevad... - elavad oma elu, mõtlevad oma mõtteid, ootavad lähedasi sõjast koju ja püüavad üksteist toetada, sest nagu ütles laul:

"Nüüd käies kooliteel häid sõpru leiad palju,
ja olgu sõprus see nii tugev nagu kalju..."

Igatahes lugesin selle raamatu lapsepõlves päris narmendama.

Irina Karnauhhovaga seoses vaata ka: "Lõbusad muinasjutud"

Ирина Карнаухова "Повесть о дружных" (1949).

"Tšuk ja Gek"

Arkadi Gaidar
"Tšuk ja Gek"
Jutustus, 1939.

Taas üks niisuguseid lastejutte, mis mulle lapsepõlves oli filmina (1953) ja kuuldemänguna (1950) ehk tuttavamgi kui raamatutekstina.

Kaks poisikest, kes koos emaga sõidavad Moskvast elama isa juurde taigasse:

"Tšuk ja Gek ei mõtelnud poolt sekunditki, vaid teatasid kohe nagu ühest suust, et nad on valmis sõitma mitte ainult tuhande, vaid isegi saja tuhande kilomeetri taha. Neid ei kohuta miski. Nemad on julged. Nemad kihutasid eile kividega minema hoovi lipsanud võõra koera."

Aga enne, kui sõit algas, tuli kaugelt telegramm, mille poisid mänguhoos kogemata aknast välja viskasid ja mida ema ei näinud. Seiklused rongis, kuni lõpuks jõuti väikesesse jaama, kus aga isa vastas polnudki. Teda polnud ka lummetuisanud majakeses, milles ema ja lapsed ööbisid enne edasisõitu.

Polnud ka Geoloogiliste Uurimiste Baasis number kolm. Ja siis sai ema teada telegrammist ja sellest, et isa tuleb oodata veel kaua...

"Järgmisel päeval otsustati hakata näärikuuseks ettevalmistusi tegema.

Mis nad kõik välja mõtlesid, et kuuseehteid saada!

Vanadest ajakirjadest lõikasid nad välja kõik värvilised pildid. Riideribadest ja vatist õmblesid nad loomakesi ja nukke. Nad tõmbasid isa laekast välja kogu paberossipaberi ja keerutasid sellest toredaid lilli. Valvur oli muidu küll sünge ja seltsimatu, aga temagi seisis puid tuues kaua ukse juures ja imetles nende üha uusi ja uusi mõtteid. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tõi neile teepakendeist hõbepaberit ning suure tüki vaha, mis tal kingsepatööst järele oli jäänud.

See oli suurepärane! Ja kuuseehete vabrik muutus otsekohe küünlatehaseks. Küünlad tulid kohmakad, kõverad. Kuid nad põlesid niisama heledalt kui kõige uhkemad ostetud küünlad."

Ja siis, varsti tulid ka geoloogid tagasi. Ja isa. Ja õhtul enne uue aasta tulekut laulis Gek laulu:

"Missugust, seda ma praegu enam ei mäleta. Mäletan ainult, et see oli väga ilus laul, sest kõik inimesed muutusid seda kuulates vaikseks. Ja kui Gek peatus, et hinge tõmmata, siis oli kuulda, kuidas pragisesid küünlad ja akna taga vingus tuul..."

Ülipopulaarse "Tšuki ja Geki" kuulsad väga pateetilised lõpulaused sellest, mis on õnn, tiivustasid paljude põlvkondade inimesi kuni NLiidu lagunemiseni.

Kuuldemängu "Tšuk ja Gek" (dets 1950) saab kuulata ERR ahiivist. Raadiole on selle seadnud Ly Tuiman, osades Alari Sarri, Jüri Martin, Erna Korjus, Rudolf Nuude, Ants Jõgi, Helmut Vaag ja Salme Reek.

Arkadi Gaidari "Jutustused", millest ma seda juttu esimest korda lugesin, ilmusid eesti keeles L. Kurai tõlkes 1952. aastal. Kui selle raamatu üles leian, panen siia ka sealt mulle meelde jäänud illustratsiooni. Siinne värviline  illustratsioon on pärit A. Gaidari "Jutustused II", 1963 ja selle on joonistanud Hugo Mitt; fotod on kaadrid 1953. aasta mängufilmist "Tšuk ja Gek". Siinses tekstis toodud tsitaadid pärinevad aga L. Soe tõlkest (samuti "Jutustused II", 1963.)

EDIT:  15. märts 2014. Nagu lubatud, panen nüüd siia ka 1952. a kogumikust pärineva illustratsiooni, mille autorid on F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

* Arkadi Gaidar (Arkadi Golikov; 22. jaan [vkj 9. jaan] 1904 - 26 okt 1941) oli nõukogude kirjanik ja sõjakorrespondent, kelle laste- ja noorsoojutustused olid NLiidus väga populaarsed. Neist tuntuim on "Timur ja tema meeskond".

Аркадий Гайдар "Чук и Гек" (1939).