"Totu Kivilinnas"

Igor Nossov
"Totu Kivilinnas"
Kirjastus Fantaasia. 2008.
Tõlkinud Leiger Luts.
Illustraator: Olga Zobnina.

Tuli tahtmine midagi kerget ja lustakat lugeda.

Nikolai Nossovi raamatud olid mu lapsepõlves väga loetavad. Neznaikast, nagu Totu originaalnimi on, ja tema sõpradest (1953-1954) lugesin esmakordselt millalgi kolmandas-neljandas klassis, kusjuures see oli üks esimesi raamatuid, mida lugesin vene keeles. Ega ma vist muidu seda mäletaks, aga kirjutasin kord lastelehele Säde enda loetud venekeelsetest raamatutest ja see looke on mul senini alles.

"Totut Päikeselinnas" (1958) ei ole ma vist lugenud, "Totu Kuul" (1964-65) aga oli mu lugemisvara hulgas juba koos pojaga. Vana Totu-lugude kolmiku oli eesti keelde ümber pannud Iko Maran, jäädes tüübitruuks, suutes neile igati paslikud nimed panna ja nende olemust oma sõnavaraga edasi anda.

Nikolai Nossovi raamatutest "Lõbus pere" ja "Vitja Malejev koolis ja kodus" on selles blogis varemgi juttu olnud. Viimase juures on ka tema foto ja natuke eluloolist. Igor Nossov on tema lapselaps, keda vanaisa juba poisieas oma kaasautoriks nimetas. Ju nad siis kahekesi lugusid välja mõtlesid ja ju on Igorile neist mõtlemistest üht-teist meelde jäänud, sest ta on kirjutanud "Totu saare" ja "Totu Kivilinnas".

Nii et Igor Nossovi raamatuid ei saanud ma lapsepõlves kuidagi lugeda ja ainus õigustus selles blogis nendest kirjutamiseks ongi tema vanaisa loomingust vaimustumine lapsepõlves. "Totu Kivilinnas" on tore ja üsna siledalt kulgev lugu lastele, aga selles ei ole enam nikolainossovlikku hoogu ja veidi mõistatuslikku naljatlemist elu ja inimeste üle.

Kuid marakannide laevareis on ikkagi vahva ja seiklused Kivilinnas samuti ning kui nad kord Lillelinna tagasi jõuavad, siis on nad - vist isegi Totu - mingis suhtes kindla peale targemaks saanud.

Panen siia paar postkaarti ka. Neil kujutas Neznaikat ja tema sõpru kunstnik Leonid Vladimirski 1957. a.

Ehk küll Totut on joonistanud paljud kunstnikud, neist kõige õnnestunumalt Aleksei Laptev (1905-1965) ja eestlane Genrihh Valk, kellest siin blogis on juttu seoses "Vanake Hottabõtši" illustratsioonidega, on minu jaoks Totu-Neznaika visuaalne kujutelm alati seostunud just Vladimirski piltidega.

Игорь Носов "Путешествие Незнайки в Каменный город" (2002).