Olgu kohe ka öeldud, et pärast nende ilmumist Nooruses täienesid mu teadmised Peeter Lindsaarest veelgi, vahetasin mõne kirja tema lese Leonida Lindsaarega, sain veel teisegi tema Austraalias ilmunud raamatu omanikuks ja olen seda üsna palju uurinud jne. Aga kõik see oleks juba hoopis teise ja veidi teistmoodi loo teema, mille ehk kunagi mõnda väljaandesse kirjutan.
Niisiis minu tekstike 1991. a Noorusest (nr 7/537/1991). Siia blogisse sobib see, kuna oleksin "Vana hobust" lapsena kindlasti lugema juhtunud, kui tookord oleks võimalik olnud. Ka pole seda teksti seni internetis, kuigi see pakub omamoodi tillukest lisa meie kultuuriloole.
KAUNINA KANGASTUV LAPSEPÕLI
* Ühest noorsooraamatust ja tema loojast *
Kui mõni aasta tagasi Austraalias käisin, kohtusin paljude sealsete eestlastega. Hiljem olen neilt üsna rohkesti kirju ja kaarte saanud, üks läkitus tundmatuks jäänud saatjalt aga sisaldas vana raamatu. PEETER LINDSAAR, "VANA HOBUNE". Häbi öelda, kuid saamishetkel ei teadnud ma sellest raamatust ega ta autorist õieti midagi peale nime. Nüüd, suuresti tänu "Keele ja Kirjanduse" k. a. (s.t 1991) 3. numbrile tean üsna palju, vähemasti kokkuvõtlikku elu- ja loomelugu. Kirjanik ise on nüüdseks manalateele läinud ja eesti kirjandus ühe grand old man'i võrra vähemaks jäänud. Tema eludaatumid on: 12. juuli 1906 Võrumaal - 5. november 1990 Sydneys. Tänavu (1991) saanuks ta 85-aastaseks.
"Vana hobuse" käsikiri oli märgusõna "Mardus nr. 5" all esitatud 1947. aastal Saksamaal USA-ala Eestlaste Keskesinduse Kirjastuse korraldatud võistlusele. 1948. aasta suvel tunnistas žürii (fil. mag M. Jürma, direktor K. Koljo ja kirjanik P. Krusten) käsikirja kolmanda auhinna vääriliseks. Samal aastal siirdus autor Saksamaalt Austraaliasse. "Vana hobune" ilmus Sydneys "Luuamehe" kirjastuse väljaandel 1950. aastal ja oli esimene algupärane eestikeelne kirjanduslik raamat Austraalias. "Luuamees" oli autori enda kirjastus, millele andis nime kirjaniku esimene amet uuel mandril. "Vanale hobusele" järgnes sama kirjastuse väljaandena "Neptuun ilmus laevale". Kirjanik oli enda tulekust märku andnud.
"Vana hobune" sisaldab 18 lugu kodutalust ja kodukihelkonnast. Kirjanduseuurijad on täheldanud Peeter Lindsaare ja Oskar Lutsu loomingu muhedat sarnasust ja rõhutanud, et "hobuselood on Lindsaarele omamoodi suitsukatteks, mille varjul ta saab pihtida oma juurdumist kodukoha ürgsuses".
Ta ise on raamatu lõpus öelnud: "Kõrviga koos oleks nagu jäädavalt käest antud mu läbi mälestustehärmatuse kaunina kangastuv lapsepõli. Oleks nagu jäädavalt kogu kodu ja nooruski ühes müüdud. Tollest kõigest oli tuliselt kahju.
Nüüd mõistsin, et mõni tühine inimene ei väärigi seda sõprust ja tähelepanu, mida üks hää koduseks saanud loom, kellega sa ühte kasvanud oled ja kellest lahkumisel sa ei saa lahti tundest, et nagu su enda küljest oleks üks osa valuliselt lahti rebitud."
Kui valus pidi siis veel olema lahkumine kodumaalt 1944. aastal. Ei aimanud ju autor toona, et jääb kodukohast kaugele pikkadeks aastateks - tagasipöördumatult, ja talletas alateadvuslikult võimalikult täpselt elu, mis talle südameoma oli olnud.
Avaldame nimiloo Peeter Lindsaare raamatust "Vana hobune", illustratsioon on kunstnik EDUARD RÜGAlt (1950)."
(© Linda Järve, Noorus nr 7/537 - 1991).
Panen selle raamatu nimiloo siiagi, kuid mitte nii, nagu see palju aastaid hiljem Nooruses oli, vaid nii, nagu tekst nägi välja raamatus, ikka Eduard Rüga illustratsioonidega.
Peeter Lindsaare "Vana hobuse" motoga lehekülje raamatu algusest panen siinkohal teksti lõppu. Lisan ka, et kirjaniku büsti foto selle blogipostituse alguses on pärit tema 75. sünnipäeva aktuse kutselt (Sydney Eesti Majas, 12. juuli 1921).
* Eduard Rüga (16. august 1903 Sangaste vald – 28. oktoober 1997 Elmwood Park, New Jersey, USA) oli eesti graafik ja maalikunstnik. 1944. a emigreerus Rüga Saksamaale ja sealt 1949. a edasi USA-sse. Tõenäoliselt joonistas ta ka "Vana hobuse" illustratsioonid Saksamaal.
No comments:
Post a Comment