"Varjundid"

A. H. Tammsaare
"Varjundid"
Novell.
Osaühisus "Noor-Eesti Kirjastus". 1917.

Hulk aega oli mu riiulis Tammsaare "Varjundite" 1917. a väljaanne. Nüüd on see kuhugi kadunud. Õigupoolest on see vist juba ammu kadunud, aga ma pole seda tähele pannud, sest mul on meeles olnud nende "Varjundite" varjundid.

See on mu meelest üks paremaid "tammsaaresid". Mu arvamus ei ole muutunud. Tüdrukupõlves korduvalt loetud-lapatud raamatuke, sest mis võiks ühele kasvavale piigale meelitavam olla kui ehe armastusnovell, tundus nüüdsel e-raamatuna ülelugemisel sama lummav ja tooniderohke.

Mind ei huvita üldse, kas kriitikud peavad seda impressionismihõnguliseks, juugendlikuks, dekadentlikuks, tüüpiliseks nn sanatooriumijutuks või veel millekski. Ei huvita seepärast, et mul on "Varjunditega" oma suhe. Hõrk meeleolu, mis sellest raamatukesest voogab, pehme parfüüm, lehtede krabin, mere tasane loksumine, aga ka tundetormid, kuskilt aimuv sügavus, meeleheitlik kaotusevalu, mis ometigi leebub ja koguni haihtub.

"Varjundid" on ääretult selge ja lihtne raamat. Nii selge ja lihtne, et seda käsitlevad kirjanduskriitilised seletused või arvustused näikse liigkeerulistena ja raskepärastena oma püüdluses iga sõna, iga ilmingut, iga varjundit terminoloogilise täpsusega läbi hakkida.

"Varjundid" jätab lugejale igatsuse. Mis sest, et elu on karmim kui igatsus. Ja võimaluse jätab ta ka: "Jäin vaadeldes seisatama karges õhus, ja meeltes lõi lahtuma unelev uim."

Mõni tekstinäide:

"Haigused on saanud edvistamiseks, uhkustamiseks, haigused on saanud avatelevaks mõjundiks armatsemises; haigused on kui õrnalt krabisev leinaioor, mida kannab nii mõnigi mehi võrgutav naine; haigused on süvenemise sümboliks ja nagu olemasolemise tõestuseks, milleks keegi pidas mõtlemist, öeldes: cogito, ergo sum. Ja tervena hakkad häbenema, et sul puuduvad inimese ainukesed tõsised tundemärgid — haigused ja meeltel heldununa jääd kuulatama, kui mõni valitutest hakkab sulle jutustama kas või paljastaval intiimsusel oma hädast."

"Ainult muusikaga, tema peenuse ja vaheldusrikkusega, tema arvamata varjunditega seletub nähtava looduse lõpmata mitmekesisus, kordumata kirevus minu peol olevates kivideski. Muusika helises ilmaruumis juba siis, kui meie maakera oli alles sündimata, ja ta heliseb veel mõõtmata aja pärast seda, kus inimene ühes oma eluasemega juba ammugi ilmaruumist hävinenud, päike jahtunud ja põhjanael paigast nihutatud..."

"Kord joonistas ta roosialleed, mis viib vastu hiiglasinaari; aga mina oleksin tahtnud näha teda joonistamas kõnniteed, mis lõpeb kõrgel rannaserval pikkade, pehmete okastega Ja pisut längu vajunud männi juures, kust alla kivisõmerale viib looklev kitsas jalgtee, ning endamisi sõnasin ma, nagu oleksime kahekesi: „Homme joonistame selle”."

"Inimesed sünnivad ja sünnitavad, inimesed sigivad ja sigitavad, inimesed kasvavad, õpivad ja uurivad, aga ikka ootab kõiki sama saatus — surm. Aga milleks siis sigitada ja sünnitada, milleks õppida ja uurida, kui pole midagi muud loota! Ei ole kasu ilust ega tarkusest, ei leita tulu hingepeenusest ega vaimusügavusest, sest ikkagi varitseb iga hingepeenuse taga meelehaigus või hullumeelsus ja iga sügavamgi mõte jõuab paratamata totra mõttetuseni..."

"Kaua, kaua saadavad mind lumised mäetipud, mille värvimängu ma puhtel ja loodel nii sagedasti silmitsenud, ja meele tulevad hommikumaa targad, kes vaikselt istudes maise elu tühjuse vaatlusesse süvenenud ja ümbruse unustanud. Istuge, mu taadikesed, veel pole kõik mõtted mõeldud, kõik arud peetud!"

"Varjundite" kohta Vikipeedias