"Rotatsioonimasinad mürisevad..."

Juhan Peegel
"Rotatsioonimasinad mürisevad..."
Lühiülevaade kodanlike maade ajakirjanduse arengusuundadest, teooriast ning praktikast.
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1965.

Minu Õpetaja raamat, loetud veel enne, kui Tartus ülikooli kolmandal kursusel ajakirjandust õppima hakkasin, ja iseäranisti ära loetud siis, kui selle alusel eksamit tuli sooritada. Üldiselt ma raamatutesse allakriipsutusi ei tee ning märkusi ei kirjuta, selles on aga neid palju, andes veel nüüdki, hulk aastaid hiljem, märku usinast õppimisest. Ka on see raamat, mida aeg-ajalt ikka uuesti üle lehitsen.

Juhan Peegel saaks 19. mail 2014 95-aastaseks. 16. mail 2014 tähistati Tartus 60 aasta möödumist akadeemilise ajakirjandushariduse algusest Eestis. Sestap sobib praegu hästi "Rotatsioonimasinaid..." meenutada.

Autor ise kirjutas, et "raamat on mõeldud mitte ainult ajakirjanikele ja neile, kes žurnalistikat õpivad, vaid ka laiemale lugejaskonnale, keda huvitab ajakirjandus. Loodan, et raamatus leidub küllaldaselt fakte, mis ka mittespetsialistide huvi rahuldavad ning nende silmaringi selles valdkonnas laiendavad. Neist kaalutlustest lähtudes on püütud käsitletavat ainet võimalikult populaarselt sõnastada."

Fakte on selles ülevaates tõesti palju. Kogunisti nii palju, et nüüd tagasi vaadates võib seda umbes 180-leheküljelist raamatut käsitleda tolle aja ajakirjanduse kokkuvõtliku ajaloona. Raamatul oli kuus osa: sissejuhatav, kodanliku ajakirjanduse põhitendentsid, kodanlikust žurnalistikateooriast, kodanliku ajakirjanduse praktikast, mõjukamate kodanlike maade ajakirjandusest üldse ja progressiivsest ajakirjandusest eraldi. Aga tuleb kohe öelda, et neile osanimetustele vaatamata ei olnud raamat "puust ja punane", vaid kirja pandud nii, et seda poleks põhjust ka praegusaja mõõdupuuga võttes häbeneda.

Tulevaste ajakirjanike jaoks oli selle ülevaate üks olulisemaid osi žurnalistikateooria käsitlemine alates mõiste "press" sisust ja ajakirjanduse põhifunktsioonidest (informeerimine, suunamine, meelelahutuse pakkumine) kuni arutlusteni ajakirjanduse objektiivsuse ja uudiste väärtuse üle. Loetavus, visuaalsus, publitsistlik mõju, ajakirjanduse vabadus, žanrid  ja veel palju muud leidis huvitava käsitluse. Näiteks kirjutas Peegel, et "ühes Ameerika Ühendriikides ilmunud ajakirjandusõpikus on punkthaaval ja asjalikult ära toodud kõik tegurid, mis mõjustavad toimetuse suunda, et tulevased ajakirjanikud seda konkreetselt teaksid. Tähtsamad nendest teguritest on kokkuvõtlikult järgmised":
raha,
lugejate nõudmised,
poliitika,
usk ja kirik,
sotsiaalsed ja rassilised probleemid,
patriotism,
üksikisikute või gruppide puhtisiklikud huvid,
sektsionalism,
väljaandjate ühing, s. o. lehe peremeeste organisatsioon.
"Peale selle on veel rida vähemtähtsaid asjaolusid, nagu mitmesugused toimetuse väljakujunenud traditsioonid ja nn "pühad lehmad" (sacred cows) - isikud, grupid ja institutsioonid, keda tuleb ajalehes kohelda erilise aupaklikkusega. Ajalehiti võivad need olla muidugi erinevad."

Kõike seda saatsid rohked näited ja selgitused, millest paistab nii autori enda sügav huvi ja inimlikkus kui ka arvamus sellest, mis võiks tulevastele ajakirjanikele kasulikuks teadmiseks osutuda. Üsna kindlasti ei jääks Peegel hätta ka tänapäevast ajakirjandust tehes ja uurides, sest oma õpilastele suutis ta oma teadmistega päris tugeva aluspõhja ehitada.

Lisan siia ka ühe Juhan Peegli hilisema meenutuse "Rotatsioonimasinate..." sünnist:

"Meil ei olnud ju kaasaegset ajakirjandusteooriat käsitlevat välismaist kirjandust. Asi sai niiviisi ära aetud, et ülikooli raamatukogu laenas Moskvast Lenini-nimelisest raamatukogust ajutiseks kasutamiseks vastavaid teoseid. Nii hakkasingi ajakirjandusteooriaga tegelema.

Tuleb meelde omamoodi kurioosne asi. Moskvast tulid põhiliselt inglis- ja saksakeelsed raamatud. neid ei olnud ilmselt kasutatud, olid neitsilikult puhtad. Pehmes köites raamatud olid kõik seisnud riiulitel lahti lõikamata. Kindlasti oli mul au olla mitme sellise raamatu esimene lugeja Nõukogude Liidus.

Osa neist raamatutest on kirjas ühe esimese ülevaateraamatu "Rotatsioonimasinad mürisevad" (1965) bibliograafias. Muidugi oli seesugune ukseavamine - õigemini küll praotamine - asjakohase loengukursuse ettevalmistamiseks hädavajalik. See kandis õppekavas tagasihoidlikku nime "Kodanliku ajakirjanduse kriitika". Muidugi oli kriitikat, seda küll, aga rohkem siiski muud ja huvitavat, mida nõukogude õpikud ei pakkunud." ("Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt". Vestluste põhjal koostanud Maarja Lõhmus. Tänapäev. 2006.)