"Päikesekivi"

Pavel Bažov
"Päikesekivi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Oskar Urgart.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Pavel Bažovi "Hõbesõrake" (e. k 1954) oli mulle tuttav ammu enne "Päikesekivi". Toona tõlgitigi selle ilusa lastemuinasjutu pealkirja lapsesõbralikult "Hõbesõrakeseks", mitte "Hõbesõraks", nagu pärastistes väljaannetes tavaks on. "Päikesekivi" ei suutnud sädeleva sokukeselooga kuidagi võistelda, jäädes mulle palju kaugemaks. Tõenäoliselt lugesin seda kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamatut liiga vara. Nii kujuneski kaanepilt kummalise rohelise naisega mulle lapsepõlves selle raamatu ehk kõike meeldivamaks osaks.

Lapsena ei pannud ma tähelegi, et selle õhukese, vaid kolme lugu sisaldava kogu nimilugu oli Leninist. Uurali rahvajutu näol on tegu tüüpilise leninliku folklooriga, milles kiidetakse, et "Lenini pilk küündis igale poole, maa peale ja maa alla. Ja eks ta nägi ette ka nende mägede tulevikku." Kaks vana kullapesijat ja kalliskivide kaevurit otsustasid Lenini juurde minna, saidki kohale, näitasid talle oma vääriskive ja rääkisid kaevandusejuhtide kuritarvitustest - kõike seda on loomulikult kirjeldatud muinasjutulisemalt, kui minu paar rida seda teevad. Ja "isake" Lenin andis välja dekreedi, "et Ilmeni mägedes tuleb igasugune röövimise kombel kaevandamine lõpetada ja see koht kaitse alla võtta".

Ka "Kaks sisalikku" on mäetööliste raskest elust ja härrade omavolist nende kallal. Andrjuhha jõuab sisalike kannul mäealustesse saalidesse, kus on riideid ja sööki niipalju kui süda kutsub. Ta saab seal ka magusasti magada, aga kaevanduses peetakse teda varingu tõttu hukkunuks. Kui Andrjuhha tagasi pöördub, arvatakse, et ta on kodukäija. Taas läheb ta Vasemäe alla ja näeb seal "perenaist ennast"...

Kolmas lugu "Rõõmuhaldja aas" peidab tõde sellest, et "on juba kord niisugune ettevõtjate mood: aasta läbi vintsutavad sind töö juures ja üks päev aastas siis joodavad ja meelitavad magusate sõnadega."

""Kõneldakse,et seal liigub Rõõmuhaldjas. See tema töö puha. Esiteks teeb rahvale rõõmu, pärast ajab nattipidi kokku."

Oli neidki, kes sedasama Rõõmuhaldjat olid näinud oma silmaga, kes selle Rõõmuhaldja käest olid käraka viina saanud ja otsekohe kaklema tormanud. Arusaadav, et kui on viina võetud, siis silmad enam hästi ei seleta ja hakkavad nägema igasugu asju."

* Pavel Bažov (27. jaan 1879 - 3. detsember 1950) oli vene nõukogude kirjanik, keda ka Uurali muinasjutuvestjaks on kutsutud. Oma (kunst)muinasjuttudes käsitleb ta Uurali muistsete kaevurite, metallurgide, kiviraidurite ja küttide elu, lisades sellele värvikat folkloori. Bažovi peateos on "Malahhiitlaegas" (1939). Saatesõnas selle eestikeelsele väljaandele (1983) kirjutas L. Parašin, et pigem on need pajatused kui muinasjutud, samuti on neile tunnuslik realistlik elu edasiandmise laad ja tegelaskujudele omane peen psühholoogiline kude. Tema keel on rahvapärane, kujundirikas ja värvikas.

Huvitav fakt: Pavel Bažov oli tuntud Vene poliitiku Jegor Gaidari emapoolne vanaisa. Jegoril on vanaisadega üldse vedanud - tema isaisa oli samuti tuntud kirjanik Arkadi Gaidar.

Huvitav fakt: Pavel Bažovi muinasjutu tegelane Vasemäe perenaine oli mägede varanduste hoidjatar ja valitsejanna, kes näitas ennast aeg-ajalt inimestele kauni kroonitud naise või sisalikuna. Ta oli omalaadne koha vaim. Arvatakse, et rahvas kujutles sellisena jumalanna Veenust, kelle kujutist 18. sajandil hulk aastakümneid kasutati Polevaja vasetoodangu märgistamisel.

* Henn Rooneem (sünninimi Henn Zeiger; 1923-2009) oli eesti raamatukunstnik ja kirjastustegelane, töötas üle 30 aasta Eesti NSV kirjastus- ja trükitööstuses.

Павел Бажов "Солнечный камень", "Две ящерки" и "Веселухин ложок" - "Малахитовая шкатулка" (1948).