"Jaaniöö"

Juhan Jaik
"Jaaniöö"
Raamatust "Kaarnakivi"
Valimik tondi- ja loomajutte.
Eesti Raamat. Tallinn 1980.

Juhan Jaik jõudis minuni mu lapsepõlves vaid oma koeralooga "Nõiutud Tuks". Aga mu pojale oli kasvuajal just parajaks lugemiseks see "Kaarnakivi" jutuvalimik kõigi oma naksikeste, tondipoegade, igasugu sänide, pärglite ja poolpuraskitega, puugikestega, kes raamatu koostaja Edvin Hiedeli sõnutsi on nagu mätaskarud ja kannavad nimesid nagu Jurla, Õrsu, Urdu ja Mirgu. Muhedaks tuttavaks kujunes ka Jõetõbras.

Küllap on Võrumaa inimestel neid lugusid lugedes hoopis teine tunne kui minusugusel põlistallinlasel. Aga nüüd, jaanilaupäeval lugesin taas üle selle raamatu esimese jutu "Jaaniöö", mis on pärit "Võrumaa juttude" I osast, mille illustreeris Eduard Wiiralt 1924. a.

"Jaaniöö" algab ilusa poeetilise looduskirjeldusega:

"Oli siis kord jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike alla laskus ja metsatukad - kauged ja lähedadki - sulasid pehmesse sinna, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt.

Tollest läänetaeva öö-otsa-kestvast helgist siis säraski heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebind ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänd peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäeladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel ja tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi lennand piisad.

Aga tund saabus ometigi, mil hämarus tihenes. Siis iImusid mäelatvadele tuled. Paistis neid silma kaugelt ja lähedal tuhandeid, olid kõrgemal metsadest, leidis silm neid kõrgelt pilvedegi alt, sest läbi öö ei seletund silmile mägi, millel põles jaanik. Tuled vilkusid kaua, kestis kogu öö too kirendus üle kogu Võrumaa, sest jaanikuid säras rohkem sääl kui tähesilmakesi taevas, nad virvendasid salapäraselt, olid kui elavad olevused, kes pilgutasid teineteisele tervitavalt silmi."

Ja Munamäel oleks peaaegu leidnud õnnetu tulesurma külamees Tabi sõbrast vanapagan.

"Aga juba suitsu lõhn tungis vanapagana ninna. Kuuldus riidalt suur aevastus, nagu puristaks põder sügavas metsas. Kuid siis vast aimas vanapagan tuld ja üle kogu ilma kõlas valus, lõikav vanapagana appihüüd.

Aga siis sündis alles ime. Olid äkki kadunud Munamäelt puud, kogu mägi oli muutunud korraga ümmarguseks kui muinasjutulise linnu pesamuna ja libedaks kui jää. Ning ei enam ühegi jalad püsind sellel pinnal, libises suure hädaldusega kogu rahvameri pärimäge alla ja mõne silmapilgu järel piiras Munamäge suur siplev rõngas hunnikusse kukkund inimesi, kes püüdsid pääseda jalule üksteise alt. Olid ehmund kõik sellest ja taganesid mäe mant kaugemale, et näha mis sünnib edasi.

Aga nägid - tuleriit oli mäele jäänd alles ja põles. Selle oli papp kinnitanud sinna mäeladvale ristimärgiga kinni ja ei seda jõudnud võita vanapagana jõud. Kuid ta karjus sääl appi veel, kuuldusid inimeste kõrvu põleja hirmsad hädaldused, mis tegid südame pehmeks. Ja rahva seas tõusis nurin papi vastu, kes tahtis põletada vanapaganat. Ütlesid kõik, et papp on kuri ja tema tegu pole hää. Et ei või põletada vanapaganat, kes elas metsas rahulikult."

Tabi ronis libedat mäemuna mööda vanapaganat päästma. See läks tal korda. Jaanik võis oma kuju tagasi saanud mäel jätkuda. Vanapagan aga pidas oma elupäästjat tänukingitustega meeles.

"Aga veel nüüdki käib vanapagan igal jaaniööl Tabi õuel, kuid ei näita end inimestele. Vist ta elab kusagil tihedas võsastikus, sööb mättalt marju ja pikutab päikesepaistel."

Juhan Jaigi "Jaaniöö" on ju tegelikult vahva näide sellest, kui erinevalt võis kirjanduses jaaniööd kajastada, alates kunstmuinasjutuliku Koidu ja Hämariku põgusa magusa suudlusega ja lõpetades rahvajutuliku vanapagana ja muude paharettide sõbraliku kooseksisteerimisega.

* Siinsed illustratsioonid on, nagu juba eespool mainitud,  Eduard Wiiraltilt ja joonistatud olid need Jaigi "Võrumaa juttude" esimese osa tarvis 1924. a. Esimene neist, klaasjas munakujuline Munamägi põleva vanapaganaga ja teda päästma roniva Tabiga ilmus ka 1980. a "Kaarnakivis", teine - "Öö" on RKM-i kogus.

* Kellel aga jaaniöö- ja jaanipäevateemaliste juttude vastu veelgi sügavam huvi on, neile soovitaksin internetist lugemiseks Matthias Johann Eiseni "Jaaniraamatut", milles on arutused jaaniöö ja jaanipäeva kohta ja 25 jaani-juttu.