"Onu Tomi onnike"

Harriet Beecher-Stowe 
"Onu Tomi onnike ehk Neegrite elu Ameerika orjariikides"
Lühendatud tõlge inglise keelest.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Minni Nurme.

Kohe alguses pean noorematele blogilugejatele ütlema, et sõnal "neeger" polnud minu lapsepõlves seda halvustavat ja rassismiga seotud tähendust, mida sellele mõnel pool praegu omistatakse. Minu lapsepõlveraamatutes olid neegrid inimesed nagu me kõik, vägagi sümpaatsed, ainult see oli päris selge, et neil oli äärmiselt raske elu olnud. Olgu siis tegu tollesama "Onu Tomi onnikese" tegelastega või N. Kalma "Sinepiparadiisi lastega", mis selle kauge aja raamatutest esmastena meelde tulevad.

Kui ajakirja järjejutuna kirjutatud "Onu Tomi onnike" 1852. a eraldi raamatuna ilmus, oli sel ülim menu: Prantsuse, Ameerika ja Inglismaa kuulsad kirjanikud - Dickens, George Sand, Charlotte Brontë ja teised - tervitasid raamatut kõige haruldasema kirjandusliku sündmusena. Raamat omandas nii otsese sideme ajalookäiguga, nagu seda vaid vähestele teostele osaks saab: neegrite nn "vabastamisele" eelnenud visa, kauaaegne võitlus oli jõudnud oma haripunkti. Kirjaniku armsaim tegelane oli õnnetu ja õilsameelne Tom, jumalakartlik neeger, kellele usk oli õpetanud, et ori peab kõiki solvanguid kannatlikult taluma.

Eelnenud lõigus kasutasin Kornei Tšukovski põhjalikus avasõnas kirjutatut, mida ma plikaeas "Onu Tomi onnikest" lugedes vaevalt et läbi olin lugenud. Küllap ei hoomanud ma teose ajaloolist tähtsust kuigi palju, aga minuni jõudsid emotsioonid, tunded, mis panid kaasa elama, kurvastama, nördima, palju pisaraid valama. Onu Tomist ja teistest raamatutegelastest oli nii tohutult kahju ja orjakauplemine muutus mu jaoks selle raamatu vahendusel erakordselt tülgastavaks nähtuseks. Ühtlasi oli see raamat suurest armastusest, mida kõik inimesed - vähemasti mu lapsemeelses kujutelmas - pidanuksid kõikide suhtes tundma.

"Kõige enam teadis Eva kujutelmadest ja aimustest ta ustav kandja Tom. Temale rääkis Eva kõigest, millega ta isa ei tahtnud häirida. Lõpuks ei maganud Tom üldse enam oma toas, vaid lamas öösiti rõdul, valmis iga kutse peale tõusma.

"Onu Tom, taeva pärast, miks heidad sa magama igale poole, kuhu juhtub, nagu koer?" küsis miss Ophelia. "Ma mõtlesin, et oled korralik inimene, kes armastab nagu kord ja kohus voodisse heita."

"Seda küll, miss Feely, " ütles Tom salapäraselt, "seda küll, aga nüüd..."

"Noh, mis nüüd?"

"Räägime tasa, master St. Clare ei taha seda kuulda, aga teate, miss Feely, keegi peab valvama..."

"Onu Tom, kas miss Eva ütles sulle, et ta tunneb end täna öösel halvemini?"

"Ei, kuid miss Eva rääkis mulle hommikul, et ta lõpp on lähedal.""

Selle raamatu suur väärtus on ka, et Harriet Beecher-Stowe suutis oma tegelased elavateks kirjutada. Mu lapsetuba oli neid täis, nende saatus köitis mind jäägitult. Vanemas eas pole ma "Onu Tomi onnikest" enam suutnud nii põhjaliku kaasaelamisega lugeda. Aga küllap pole see raamatu viga.

"Punasel jõel, ühe väikese, viletsa laeva alumisel tekil istus Tom ahelas käte ja jalgadega, aga ahelatest veelgi rängem raskus lasus ta südamel. Kõik oli kadunud ta taevast - kuu ja tähed, kõik oli möödunud just nagu puud ja kaldad, mis praegu möödusid ega tule iialgi enam tagas. Kodu Kentuckys naise ja lastega, head peremehed, St. Clare'i kodu kogu oma peenutsemise ja toredusega, Eva vagade silmadega kuldne pea, uhke, lõbus, nägus, näiliselt hooletu, aga ometi alati lahke St. Clare, muretuse ja mõnusa jõudeoleku tunnid - kõik olid mööda! Ja mis jäi asemele?

See on orjasaatuse valusaim osa, et neeger, loomult vastuvõtlik ja kohanemisvõimeline, võib pärast seda, kui ta heas perekonnas on omandanud sellele kohale vastavad maitsed ja tundmused, väga kergesti sattuda pärisorjaks kõige harimatumaisse ja tooremaisse kätesse. Just nagu mõni tool või laud, mis kunagi kaunistas toredat salongi, lõpuks kulunult ja rikutult jõuab mingisse viletsasse kõrtsituppa või labasesse lõbustusurkasse. Vahe on ainult selles, et laud ja tool ei tunne midagi, inimene aga tunneb. Sest isegi seadusesõna, et "neeger loetakse, arvatakse või kuulutatakse seaduse ees isiklikuks vallasvaraks", ei suuda hävitada tema hinge koos tema isiklike mälestuste, lootuste, armastuste, kartuste ja soovide pisimaailmaga."

Ja raamatu prohvetlikud lõpulaused:
"Kui te nüüd rõõmsalt oma vabadust pühitsete, pidage meeles, et võlgnete seda vanale, heale Tomile, ja tasuge seda samasuguse headusega ta naisele ja lastele. Pidage kalliks oma vabadust iga kord, kui näete o n u  T o m i  o n n i k e s t."

Ma ei mäleta, kas ka tolle aja koolitundides "Onu Tomi onnikesest" juttu oli, aga kuuldemängu selle raamatu põhjal mäletan küll. Aga see oli juba kümmekond aastat hiljem, 1963. a - ja milline suurepärane näitlejateplejaad selles oma häältega kaasa tegi!

Kuuldemängu I osa: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-onu-tomi-onnike-01

Kuuldemängu II osa: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-onu-tomi-onnike-02 

Vaid mõned kuuldemänguga seotud väärt nimed: raadiole seadnud Juhan Saar, režissöör Salme Reek, osades: Karl Ader (onu Tom); Lisl Lindau (tädi Chloe); Silvia Laidla (Eliza Harris); Mikk Mikiver (George Harris); Tõnu Aav (Sam); Sander Raus (Master Shelby); Ilmar Tammur (Haley); Olev Tinn (Legree); Endel Simmermann (Loker); Karl Kalkun (Marks); Ita Ever (Cassy) jt.

 * Harriet Elizabeth Beecher Stowe (14. juuni 1811 - 1. juuli 1896) oli ameerika kirjanik. Abraham Lincoln olevat Stowe'ga kohtudes öelnud: "Nii et sina oled see väike naine, kes kirjutas selle suure sõja alustanud raamatu!" Pilt internetist.


Harriet Beecher-Stowe "Uncle Tom's cabin" (1852).