„Jäine raamat“

Juhan Smuul
„Jäine raamat“
Antarktise-reisi päevik
Sarjast „Maailm ja mõnda“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Vive Tolli.

Valetaksin, kui ütleksin, et „Jäine raamat“ mulle kohe ilmudes meeldis. Olin selle mõistmiseks veel liiga noor. Aga see on üks neid teoseid, millega mul on tulnud elus palju kokku puutuda ja mis on andnud ainestikku mulle oluliste kohtumiste ja vestluste jaoks.

Juhan Smuulil oli meremehe ja seikleja hing, millesse ometi mahtus palju nukrust. Lapseeast mäletan, et pärast „Jäise raamatu“ ilmumist tuli paljude inimeste kõnepruuki sõnapaar „Suur Hall“. Aga tulid ka uued teadmised Antarktikast ja polaaruurijate argielust, samuti Austraaliast, mida Smuul tagasisõidul külastas.

Ligi kakskümmend aastat pärast „Jäise raamatu“ ilmumist leppisin noore ajakirjanikuna kokku kohtumise NSV Liidu Arktika ja Antarktika Instituudi direktori, teeneka polaaruurija Aleksei Trjošnikoviga. Tema oli olnud Nõukogude teise Antarktise-ekspeditsiooni ülem, üks Smuuli „Jäise raamatu“ tegelastest. Muu hulgas rääkisime ka „Jäisest raamatust“ ja Juhan Smuulist. Panin selle loo – „Vastamisi jääga“ (1978) – nüüd ka oma teise blogisse.

Läks veel aastaid ja mul õnnestus käia Austraalias, kus kohatud eestlaste hulgas oli veel neid, kes mäletasid, kui „Kooperatsija“ ja Juhan Smuul seal külas käisid.

„Kooperatsija“ (raamatus „Kooperaatsia“) Mirnõi reidil. See visa laev on „Jäise raamatu“ olulisemaid peategelasi, Smuuli sõnul: „sõber, kelle nõrkusi teatakse, aga keda armastatakse“.

„Jäisest raamatust“ on olnud juttu ka siis, kui olen vestelnud mõnega neist eestlastest, kes Antarktise uurimisjaamades töötanud on.

See iselaadne reisikiri on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse).

„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus (nr 3/2010) tänapäevasest vaatenurgast analüüsinud ja tutvustanud Kadri Tüür: „“Jäine raamat“: 50 aastat hiljem“